Alles üsna hiljuti, 1990–2000ndatel tunti Pärnut skandaalse kunstilinnana, kus õpetaja Sorge käis oma õpilastega alasti ringi, naistest vaevatud Kollane Huntmees tulistas vändast rakette ja urineeris nurga taga. Lasti aadrit ja nõeluti nahka, naelutati Haapsalu linnagalerii sein roiskunud kanajalgu täis ja peletati performance’i käigus üksteisele pudeleid pähe pekstes rahvusmeeskoor kontserdimaja lavalt minema. Oodatav tsensuuri moment oli seejuures osa kunstilisest teostusest. Pärnu plahvatas. Oli kunstirühmituse Non Grata hiilgeaeg.
Tellijale
Pärnus plahvatas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varem, hiljem ega mujal poleks see äärmiselt viljakas ja omanäoline liikumine võimalikuks saanud, põhjendab kunstiteadlane Rael Artel, kes veel säilinud materjali kokku kogus ja tulise kunstirevolutsiooni kuupäeva täpsusega kaante vahele ladus.