Kalev Kaljuste: Kooliperes kootakse inimturvavõrku

Kool ja kooliskäimine, õpetaja ja õpetamine kuuluvad iga inimese ellu. Kool ei lähe mööda ühestki inimesest. Seetõttu on väga oluline, et päevad, kuud ja aastad, mis koolipingis veedetakse, oleksid meeldejäävad, loovad, arendavad.

Õpetaja ja õpilased ongi kool. Meie kõik, kes me oleme kooliteed tallanud, mäletame oma õpetajaid, sõpru, klassi- ja koolikaaslasi. Neist moodustub justkui inimturvavõrk, mis elus kaitset, hoolt ja soojust pakub.

Mäletan oma kooliteelt õpetajaid, kes olid õiglased ja loomingulised, armastasid edastatavaid teadmisi ka ise ja sütitasid teadasaamise leegi õpilastes.

Mäletan õpetajaid, kes olid toeks kooliteel ja kelle käest julgesin nõu küsida. Neid, kes innustasid ja aitasid näha õigeid seoseid. Tähtis on õpitud teadmiste kasutamise oskus, mitte ainult hindele «viis» vastatud faktide kogus.

Viimased aastad pole õpetajatele just kerged olnud. Muutused, reformid, alarahastatus, õpilaste arvu vähenemine koolides on vaid väike osa haridusprobleemidest. Õpetaja peab samuti muutuma, olles korraga nii traditsiooniline kui nüüdisaegne, osates võrdselt hästi käsitseda nii malli, harilikku pliiatsit kui  nutitahvlit ja tunda internetimaailma võimalusi.

Soovin koolirahvale jätkuvat vaimujõudu olla meie ühiskonna eestvedajad, suunajad ja teenäitajad. Ärgu olgu teile võõras inimlikkus ja loomisrõõm. Näidake Jürile ja Marile, kui ilus ja rikas on Eesti riik ja maailm, aidake neil avastada eelkõige iseennast.

Soovin, et saaksite kooliperelt topelt tagasi seda, mida olete panustanud, et tunnustus tehtu eest oleks alati omal kohal ja rõõm tööst ei lakkaks.