Uatakõ, uatakõ meite laeva

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kihnu saare rahvas oli eile vallutanud sadama: imetleti-uudistati vastset laeva Kihnu Virve, mis end siia rahvale esitlema sõitis ja tunniga Munalaiu sadamast oma kodusaare kai ääres sildus. Näis, et ilmataat oli kihnlastele ja riigile olulise sündmusega sama meelt, sest meri oli peegelsile ja päike sillerdas veel.

“See on nii ilus laev, et kiidusõnu on raske leida,” rääkis laeva ristiema Kihnu Virve ehk Virve Köster. Tema uni jäi lühikeseks, sest öösel mõtles ta sõnu laulule, mis pühendatud just nimelt uuele laevale.

Kihnu sadamas sõitsid esimesena maha naised külgkorviga mootorratastel, esimesena lõikas krepp-paberist värvilise lindi läbi Virve oma pereansambli liikmete Reena ja Rainaga. Körtide kirevus hakkas kaugelt silma, suured ja väikesed olid tulnud luikvalget laeva tervitama. Kihnumua laskis laulu ja Kihnu pillilapsed mängisid lustiga, ise piieldes tähtsaid onusid, kes kõnedeks valmistusid. Esimesel võimalusel ruttasid lapsed uhket ja avarat laeva seestpoolt uudistama, jagades üleüldist rõõmu esimese päris oma laeva üle pärast suurt sõda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles