Loll pluss värviprinter võrdub luksusauto

Seda oli piisavalt, et esitada taotlus Hummer H2 liisimiseks. See taotlus sai ka esitatud – Urmas aga ei teadnud sellestki midagi. Ega ka mitte teisest, edevast linnamaasturist Infinity QX, mille liisingusse võtmiseks ta 2009. aasta jaanuaris taotluse tegi.

Vaesel mehel polnud aimu, et 2009. aasta veebruaris väljastas Nordea pank talle krediitkaardi 60 000 krooniga või et tema Sampo panga kontole laekus samal kuul 7000 krooni SMS-laenu.

Numbrid jonksu

Aga Veiko teadis. Ja Marko teadis. Ja Teimur teadis. Peale teadmise ühendas neid kolme noort meest ihalus suurte ilusate autode vastu. Ainult et need autod olid kole kallid ja kui pangakonto väljavõttel on ainsa laekumisena näha töötu abiraha, ei anta selliseid autosid liisingusse. Järelikult on vaja panga väljavõte liisingupakkujale meelepärasemaks muuta.

Siin tuligi mängu kõrgelt haritud ja finantsmaailmas kodus olev Marko, kes kerge vaevaga koostas just selliseid pangakontoväljavõtteid, nagu parasjagu vaja oli. Ei valmistanud talle erilisi raskusi ka telleri allkirjade võltsimine või panga templijäljendi järele tegemine värviprinteriga.

Elavaks tõendiks sellest, et selline petuskeem vett peab, oli Teimur, kelle pangaväljavõtet kruttis Marko just niipalju ilusamaks, kui oli vaja ühe keskmisest uhkema, praeguses vääringus ligikaudu 17 000 eurot maksva Mercedes-Benzi istumise alla saamiseks.

Auto olgu suur

Veiko tahtis ka endale autot – veel uhkemat kui see, millega Teimur ringi sõitis. Oma pangakontoga ta aga trikitada ei riskinud. Sestap moosis Veiko 2008. aasta oktoobris ära Anniki, et too võtaks enda nimel liisingusse Lincoln Navigatori, mille väärtus oli tol ajal 425 000 Eesti krooni ehk ümmarguselt 27 000 eurot.

Et Anniki tegi ühes tanklas lihtsamaid ja mitte just kõige kõrgemalt tasustatud töid, ei piisanud tema palgast mustanahaliste gängsterite ühe meelismasina liisimiseks.

See aga pole probleem, kui sa tunned sellist meest nagu Marko. Tema tegi Anniki pangaväljavõttelegi väikse iluravi ja edastas Teimuri kaudu Anniki nimel liisingutaotluse. Sedakorda jäi tehing ära, sest liisingufirma sai pettusest aru.

Aga Veiko ei ole tüüp, kes esimese nurjumise peale alla annaks. Saatus viis ta kokku Urmasega, kelle usaldus oli pöördvõrdelises suuruses tema teadmistega pangandusest, veebist ja muust säärasest moodsast narrusest. Just temas nägi Veiko oma võimalust.

Lubanud Urmasele paremat töökohta, küsis Veiko talt paariks päevaks enda kätte ID-kaardi ja pangakonto andmed. Saanud seeläbi endale Urmase pangakonto viimase kuue kuu väljavõtte, andis ta selle Markole, kes tegi jälle oma triki ja edastas Urmase nimel taotluse 490 000 krooni ehk 31 000 eurot maksnud Hummer H2 liisingusse võtmiseks. Jälle edutult.

Et Marko oli kahe nurjunud katsega juba usalduskrediiti kaotanud, võttis Veiko asja ise käsile: muutis juba omal käel Urmase pangaväljavõtet ja tegi tema eest taotluse umbkaudu 50 000 eurot maksva Infinity XQ liisimiseks. Taas ikaldus.

Küll õnnestust Veikol veenda liisingufirma ametnikest tunduvalt usaldavama loomuga Urmast avama pangakontod Nordea ja Sampo pangas ning panga koodid enda käsutusse jätma. Nii õnnestuski tal Urmasele tema teadmata tellida kiirlaen ja saada krediiti, mida ta siis Urmase pangakontodele sisse logides mitme kuu jooksul oma äranägemise järgi kasutas.

Viis pakki vorsti

Nüüd, enam-vähem kuus aastat hiljem, on Veiko ja Marko kohtu ees. Tegelikult alustati selle kohtuasjaga juba 2012. aastal, ent kuni esmaspäevani polnud suudetud ühtki istungit pidada.

Palju ei jäänud puudu, et ka sellele nädalale planeeritud istungid oleksid edasi lükatud, sest Teimur ei saanud tulla. Asunud varem määratud karistusest kõrvale hoidma, putkas ta Eestist minema ja nabiti hiljuti Saksamaal kinni. Ei saanud tulla ka selle istungi neljas peaosatäitja Martin, kes Soomes paha peale sattus ja nüüd seal kinni istub.

Küll aga oli kohal Janno, kellele pannakse süüks seda, et ta 2009. aasta veebruaris koos Teimuri, Martini ja protsessi kuuenda osalise Tarkoga parvlaevade Star ja Romantika parfümeeriakauplustest ilu- ja lõhnatooteid vuuki lasi. Ühtekokku nii 1400 euro eest.

Seda süüd ükski asjaosalistest omaks ei võta. Nagu ka muid süüdistusi. Ainus, kes kohtusaalis oma süüd tunnistas, oli Marko. Enda kinnitusel on ta eluga edasi läinud, pere loonud ja tunneb mineviku pärast piinlikkust, enam ta selliste asjadega ei tegelevat ja olevat kõik suhted kriminaalse elemendiga lõpetanud.

Kohtusaaliski hoidis Marko oma kunagiste tuttavatega distantsi, samal ajal kui teised kasutasid võimalust sel omalaadsel kokkutulekul muljeid vahetada, olnut meenutada ja tulevikku planeerida.

“Janno, sõbrake,” hüüdis käeraudu ja pruune vangladresse kandev Tarko kohtusaalis istuvale kamraadile. “Kuuled või? Pane mulle maksikirjaga vorsti, suitsuvorsti. Mingi viis pakki.”

“Sinki ei taha või?” pakkus Janno osavõtlikult sõbrale, kes mullu tapmiskatse eest kaheksaks aastaks vangi mõisteti. Tarko ei tahtnud. Vorst on hea küll.