Undi talu peremees kardab arvutit

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Selle vaiba kudumine oleks mulle Vene ajal peaaegu pahanduse kaela toonud,” näitab Undi talu peremees Ilmar Lind trikoloorse triibuga kätetööd.
“Selle vaiba kudumine oleks mulle Vene ajal peaaegu pahanduse kaela toonud,” näitab Undi talu peremees Ilmar Lind trikoloorse triibuga kätetööd. Foto: Urmas Luik

Undi talu peremees Ilmar Lind peab ülevaadet oma liigirikka pargi üle nagu vanasti käsitsi kirjutades, sest tema usaldab paberit ja pliiatsit rohkem kui arvutit.

Kuigi Vändra valda Vihtra külla ulatub internet ja Undi talutoa seinte vahelgi pole ühendusele midagi ette heita, ei istuks Ilmar helendava ekraani ees minutitki, sest tema kui läbinisti looduseinimese arvates põhjustab arvutikiirgus vähktõbe.

“Mina ei taha masinatega suhelda, ikka tuleb midagi käsitsi ära teha ja mõelda,” pöörab mees joonlauaga lahterdatud pakse paberilehti, millele on kirjutatud järjekorranumber, liiginimetus eesti ja ladina keeles ja liigi kodumaa.

Vanaisa maal

Ilmaril on suur selge käekiri ja registrisse on Undi talu peremees kandnud ligemale 400 liiki. Siin, vallakeskusest Vändrast kümmekonna ja külasüdamest Vihtrast paari kilomeetri kaugusel, peabki Ilmar elutööks dendroparki, mille vana osa kõrvale rajab ta hektari jagu uut, toimetades vanaisa maal, umbkaudu neljal hektaril.

Aesoo teelt juhatab taluni ametliku Undi nime asemel suur puidust silt “Linnu talu park-allee”. Poole kilomeetri pikkust alleed ääristab üle 100 lehtpuu ja joonsirge tee lõpeb vana maja hoovis, mille ühte külge pidi jookseb pikk katusealune. Siin pole ruumi- ega maapuudust, et Luua tehnikumis metsanduse õppimise järel pühendunult hobiga tegelda.

“Luual oli dendropark, hakkasin vaatama, et tahaks omalegi. Seal oli puukool ja istikuid muidu. Nii ma neid siia vedasin ja huvi läks suuremaks,” seletab ta, kuidas umbes 50 aasta eest puu- ja põõsakollektsioon alguse sai. Istikud tassis ta koju käe otsas ja praktika ajal õppis tundma haruldusi, mida hing ihaldas kas nende kuju, lehtede, võra või nime pärast. Alpi kuldvihm, Korea elupuu, Amuuri korgipuu, Kreeka pähklipuu, Ameerika lehis, valge kuusk, palsaminulg.

Uue pargi ühes pooles kasvab 111 mändi. Teises pooles on võõramad puud, näiteks Kaukaasia kask, vahtralehine ja villane lodjapuu, must leedripuu, ebatsuugad, igaühel peremehe kirjutatud nimesilt ja registrinumber juures.

Toeka tüvega puudel on linnupesakastid, suurelt ja selgelt number peale maalitud. Pesakastid käivad pealt lahti, nii saab Ilmar vaatlusvihikusse kirja panna, kas seal elutsevad, mitu muna ja poega linnuperel on. Märkmed saadab Ilmar ornitoloogiaühingule postiga, margi ja ümbriku järele sõidab ta Vändrasse, sest külas pole enam postkontorit ega poodi.

Trikoloorne vaip

Raha ega rikkust pole dendropargiga jändamine Ilmarile toonud, aga elutööks saanud harrastusest ta lahti ei lase. Kui õhtud pikaks ja pimedaks muutuvad ja väljas pole nii palju toimetamist nagu suvel, istub mees kangastelgede taha ja koob vaipu. Igas mõõdus, paksuses ja värvitoonis. Telgedel kuduma õppis ta lapsepõlves, kui kodus veel riiet tehti.

Esimese vaiba kudus Ilmar külanaiste telgede peal – sellise, mis talle äärepealt pahanduse kaela tõi. Sellepärast, et kahvaturohelise põhitooni sees on sinise, musta ja valge lõngaga kootud kitsad triibud. Vene ajal ei tohtinud niisuguseid värve kokku panna, aga vaip meeldis neile, kes seda nägid. Nii kudus Ilmar paar tükki veel, kuni tema enda jutu järgi “siin käisid ühed kahtlased tegelased, uurisid, kas ma olen riigivastane, et sellist asja koon”.

“Materjali korjasin siis, kui meil Vändras oli prügimägi, vaibavabriku ääred olid kotis ja paberi moodi riidega kokku õmmeldud. Tuli sealt välja kiskuda, seda sünteetilist lõnga on nüüd igat värvi,” seletab Ilmar, kust ja kuidas ta vaibamaterjali hankis.

Ja siiani on Undi talu peremehel kui küla erakul jätkunud võhma oma dendropargi eest hoolitseda, kuigi ta pole kindel, kas see kellelegi teisele korda läheb. Huvilisi käib siin vähe, entusiast on tema ise, kuniks tervis lubab.

Külainimesed teavad kõnelda, et Ilmar on koduse eluviisiga ja suur loodusearmastaja. Aga mõnikord tuleb ta appi viljapuid lõikama, aidates nõnda oma teadmiste ja oskustega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles