/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
“Kui lugesin lehtedest politseinike enesetappudest, jäi mind miski vaevama. Just see, et omal soovil elust lahkujat peetakse egoistiks. See pole nii ühene,” väidab Leili. “Minugi isa läks taevastesse kõrgustesse plaanitult, aga egoist ta küll ei olnud. Mul on sellest teemast oma arusaam. Mis sest, et mõni ehk minuga nõus pole.”
Leilit ärritavad inimeste sildikleepimised. Elatakse justkui selles ajas, kui enesetapja maeti kui suure patu tegija surnuaia asemel selle taha. Peale selle poogitakse lahkunule külge igasuguseid nõrkusi, selmet süüvida: iga olend siin maailmas elab oma ainulaadset elu. Tagatipuks armastatakse susida: “Ei tea, mis seal peres ikkagi juhtus, et …”