Üks traagiline kukkumine muutis kahe inimese elu

Ta usub ja loodab, et kõik läheb paremuse poole. Ja ootab imet, mis on paar korda juba juhtunud.

Hüljatud masinatehases sai 21. juuni õhtul rängalt vigastada 14aastane Karel, kellele kolmanda korruse kõrguselt kukkumine lõppes eluohtlike vigastustega. Poisi ema Sille jaoks on jahmatav, et hoone omanikud pole Kareli käekäigu vastu huvi tundnud ega kordagi tema vigastuste kohta küsinud. “Selline ükskõiksus on mulle üllatav,” sõnas ta.

Sille ei olnud tänaseni õnnetuse teemal avalikult sõna võtnud. Ootamatu kurblugu oli liiga värske ja sellest oli valus rääkida. Nüüd, ligemale neli kuud pärast traagilist õnnetust, oli Sille veekalkvel silmade ja väreleva hääle kiuste valmis rääkima, kuidas ootamatu ja kurblooline sündmus talle ja pojale mõjus.

Kõne, mis muutis elu

“Mulle helistati ja öeldi, et Karel on masinatehases kukkunud ja temaga on väga halvasti,” meenutas Sille telefonikõnet, millele järgnesid esiti vapustus ja eitamine. “Mõtlesin, et see ei saa ju olla päriselt juhtunud.”

Kui Sille Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonda jõudis, ei osanud sealne personal talle midagi kosta: Karel ei olnud veel haiglasse jõudnud. “Mulle oli jäänud mulje, et kiirabi oli umbes 20 minutit tagasi õnnetuspaigalt ära sõitnud,” lausus Sille ja meenutas, et iga minut näis talle tohutult pikk. “Mõtlesin, miks ta pole jõudnud: kas teda polnud mõtet enam haiglasse tuua?”

Küsimusele poja seisundi kohta, mille Sille veidi hiljem kannatanu andmeid küsima tulnud kiirabiarstile esitas, järgnes jupp aega vaikust. Sõnaline vastus oligi liiast: Sille nägi meditsiinitöötaja näoilmestki, et olukord ei ole kiita.

“Väga raske,” sai ta seejärel arstilt kinnituse. Lõplikult jõudis poja raske olukord Sillele pärale, kui ta kutsuti tagaruumi ja loeti ette Kareli tõsisemad vigastused: koljuluu- ja selgroomurd ning ajuverejooks.

“See oli hetk, kui aeg jäi justkui seisma ja tundsin, et lähen valust katki,” meenutas murest murtud ema. “Reaalsustunne kadus, tahtsin nii väga üles ärgata ja taibata, et see on kohutavalt halb uni.”

Sellest hetkest hakkas Sille paluma, et poeg lihtsalt vastu peaks ja arstid saaksid oma tööd teha. “Ma ei mõelnud enam poja vigastustele, vaid sellele, et ta ei pruugi ellu jääda,” selgitas ta.

Unetud ööd

Hilisõhtuks õnnestus arstidel Kareli seisund sedavõrd stabiliseerida, et ta saadeti Tallinna Põhja-Eesti regionaalhaiglasse intensiivravi osakonda, misjärel Sille veetis kogu öö kägaras istudes ja paludes, pilk telefonile kinnistunud. “Ühest küljest hoidsin hinge kinni ja lootsin, et ei tuleks kõnet kõige halvema uudisega,” kirjeldas ta ränka unetut ööd. “Teisalt lugesin minuteid, millal oleks mõistlik taas helistada ja saada kinnitust, et olukord on kontrolli all.”

Sille sõnade järgi ei olnud ta eales varem nii palju kartnud. Ta lisas, et pidev pinge ja hirm kestsid päevi ja öid.

26. juuniks oli Kareli seisund piisavalt stabiilne, nii et talle oli võimalik teha selgroogu fikseeriv operatsioon. Sille tundis mõnetist kergendust, et nüüd saab laps rahulikult paranema hakata. Tõsi, päris nii siiski ei läinud.

Kui Sille 28. juunil haiglasse läks, öeldi talle, et head lahendust enam pole. “Arstid ütlesid, et ei suuda teda päästa, lihtsalt nii ütlesidki,” meenutas Sille. Arstide jutu järgi oli turse Kareli ajus ägenenud ja koljusisene rõhk väljunud tohtrite kontrolli alt. Peale selle ei reageerinud Karel ravimitele.

Niisiis olid arstide selgituse järgi 14aastase poisi kahjustused nii tõsised, et peale alakeha halvatuse ähvardas teda isegi olukorra kontrolli alla saamise korral poole ülakeha halvatus. “Pind kadus uuesti jalge alt,” lausus Sille.

Täna

Karel oli kolm nädalat Põhja-Eesti regionaalhaiglas intensiivravi osakonnas, kuus nädalat Pärnu haigla lasteosakonnas ja sama kaua Haapsalus taastusravis. Alates 2. oktoobrist on ta kodus. Viimased kaks nädalat on Karel õpinguidki jätkanud – kaheksa tundi nädalas. 26. oktoobril läheb ta taas Haapsallu taastusravisse.

Seni on Karel saanud taastusravis massaaži ning füsio- ja psühhoteraapiat, sealhulgas on treenitud tema mälu. Peale selle on õpetatud teda ratastooli istuma ja sealt ära tulema. Tegevusteraapialgi on olnud suur osa: algul õpetati Karelit ise riidesse panema ja hambaid pesema, hiljem tegi ta seal pitsat ja mängis pinksigi.

Tõenäoliselt ootab Sille sõnul Karelit ees ratastooli käsitsemise õpetus. Arstide prognoosi järgi Karel enam jalule ei tõuse. Sellest hoolimata pole tema ema usku kaotanud. “Arstid ütlevad, et on vaja imet, aga mina ütlen, et mitu imet on juba juhtunud,” lausus Sille.

Karel ei suuda jalgu liigutada, kuid on võimeline juba istuma. Mälugi on hakanud taastuma. “Paranemismärke on selgelt näha,” täpsustas Sille. “Veel mõnda aega tagasi ei mäletanud Karel hetk tagasi toimunut, selles osas on olnud suur edasiminek.”

Sille hoolitseb Kareli eest üksi. “Mul endal pole kedagi võtta, niisamuti sotsiaalametnikel,” tähendas ta. Lisades, et tema poeg vajab järelevalvet 24 tundi ööpäevas. “Käisin Pärnu linnavalitsuses,” sõnas pisaraid pühkiv ema. “Pole süsteemi, pole inimesi. Seega on ta mul üksi kodus.”

Niisiis käib ISS Eestis töötav naine iga päev töö ja kodu vahet. “Mõni kord käin isegi kaks korda,” täpsustas Sille. “Hommikuti, kui tööle lähen, jääb ta minust koju magama. Kui õpetaja saabub tema juurde kell 11, pean ta enne seda püsti tõstma. Ma ei saa panna teda hommikul kell kaheksa voodi äärele istuma: ta oleks õpetaja tulekuks väsinud.”

Hoolime rohkem

Millest Sille neil raskeil aegadel enim puudust tundnud on? “Info kättesaadavusest: mida ma pean tegema, kuhu pöörduma,” nimetas ta probleemi, millega on nelja kuu vältel enim silmitsi seisnud. “See on olnud võimatu. Ma ei tea mitte midagi nendest asjadest. Kõikjal justkui eeldatakse, et peaksin seda kõike teadma – nagu mul saaks juba viies laps puude.”

“Kui läksin linnavalitsusse, öeldi, et rehabilitatsiooniplaaniga on ette nähtud igasugused abistajad, tugiisikud, aga neid ei ole olemas,” rääkis Sille. Karelil oleks võimalik kasutada lapsehoiuteenust, millest linnavalitsus kompenseeriks neli tundi kuus, olgugi et ta vajaks järelevalvet ööpäev läbi.

Sille möönis, et on mugav inimene. “Lükkaksin isegi nii kodused kui tööalased ebameeldivad kohustused edasi,” selgitas ta. “Ma ei ole masinatehasele kordagi pärast 21. juunit lähenenud, kuid tean ajalehe vahendusel, et selle hoone sissepääsude tõkestamiseks on olnud võimalik midagi teha. Mul on nii kohutavalt kahju ja nii kohutavalt valus, et keegi ei tundnud ennast piisavalt ebamugavalt ja enne õnnetuspäeva aktiivselt probleemiga ei tegelnud. Selleks, et hakkaks piisavalt ebamugav, pidi 14aastane laps ennast ratastooli kukkuma.”

Sille lisas, et endiselt ei taha ta kedagi süüdistada. “Saan väga hästi aru, et ta ei oleks tohtinud sinna minna – see oli tema valik,” sõnas ema, kes oli enne õnnetust korduvalt pojale masinatehase ohtlikkusest rääkinud ja keelanud tal sinna siseneda.

Küll loodab ta, et nii linnakodanike kui ametnike hulgas on edaspidi enam tähelepanelikkust. “Hooligem rohkem ja märgakem võimalikke ohuallikaid,” pani ta kõigile südamele. “Soovin südamest, et mitte ükski lapsevanem ei peaks tundma sellist valu, nagu mina olen tundnud.”

Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Aika Kaukver:

Ootamatu õnnetuse tagajärjel tekkinud erivajaduse puhul jagunevad võimalikud abiks olevad toetused ja teenused kahe asutuse vahel: riiklikke teenuseid ja toetusi vahendab ja korraldab sotsiaalkindlustusamet, kohalikke teenuseid ja toetusi linna sotsiaalosakond. Inimeste jaoks on see tihtipeale üks “sotsiaal” kõik ja see toob paljudel juhtudel kaasa segadust.

Loomulikult ei pruugi ootamatult sellisesse olukorda sattunud inimene teada, kelle poole pöörduda, aga kui leida üles oma piirkonna sotsiaalkonsultant, oskab spetsialist esmast infot anda ja vajadusel ka järgmise töötaja juurde juhatada. Seda ei tohiks karta ega pahaks panna, kui ees võibki oodata mitme ametniku juures käimine, sest teemadega tegelevad eri spetsialistid.

Iga juhtum on erinev ja üldist tegutsemisjuhist on võimatu anda, see sõltub tuhandest pisiasjast. Siiski pean võtmesõnaks selliste juhtumite puhul julgust pöörduda ja küsida. Samuti võib abiks olla sarnaste kogemustega inimesi koondavate tugirühmadega kontakti leidmine, et saada tuge teistelt lähedase kogemuse läbielanutelt.

Head inimesed saavad aidata: KAREL JÜRISOO, arvelduskonto nr EE692200221055575929 (Swedbank).

Head inimesed, kes soovivad Kareli emale Sillele nõu või jõuga abiks olla, saavad küsida Sille kontakte Pärnu Postimehe toimetusest.