Meil kõigil on tagumik sinine

Ille Rohtlaan
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milly (Carmen Mikiver) on jõuline naine, kes on valmis vihaselt võitlema vahendeid valimata, et teda taas märgataks ja armastataks. Tants Shortyga (Lauri Mäesepp).
Milly (Carmen Mikiver) on jõuline naine, kes on valmis vihaselt võitlema vahendeid valimata, et teda taas märgataks ja armastataks. Tants Shortyga (Lauri Mäesepp). Foto: Mats Õun

Endlas esietendunud Athol Fugardi näidend “Siin elavad inimesed” tõmbab vaatajad keerulisse suhtehulknurka, tragikoomikale vaatamata on lool psühholoogilise draama mõõde.

Küüni laval on lakooniline ja minimalistlik pikliku avausega köögisein ja liiga pikk laud nelja tooliga – loo hargnedes on näha, et inimesed ruumis ei ulatu üksteiseni häält tõstmata või küünitamata. Lavastuse kujundus on Ann Mirjam Vaiklalt ja see on väidetavalt inspireeritud maalikunstnik Edward Hopperi loomingust, kes on suurlinna tüdimuse, tühjade tänavate ja üksinduse suurepärane poeetiline kujutaja.

Suur maja, mille perenaine Milly (Carmen Mikiver) on osaliselt ühele tudengile ja noorpaarile välja üürinud, paistab kõle koht. Rõhutatult pika laua ümber avanevad tegelastes agressiivsus ja kättemaksuiha, eksistentsialistlik tusk ja tänapäeva neuroosid: hirmud üksinduse, tõrjutuse, küündimatuse ja suutmatuse ees.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles