“Oleme kimbatuses: poolteist aastat tagasi meie muresid mõisteti ja Kikepera looduskaitseala moodustamise kava peatati, nüüd aga pole peetud vajalikuks asjassepuutuvaid omavalitsusi valitsuse määruse eelnõu taasalgatamisest isegi teavitada,” on Surju vallavanem Jaanus Männik nördinud.
Männikul on põhjust olla rohkem kui nördinud, sest sellest, et rahandusministeeriumi info põhjal on ministeeriumidele saadetud kooskõlastusringile Kikepera looduskaitseala moodustamise ja kaitse eeskirja eelnõu, kuulis ta juhuslikult maavalitsuses käies. Menetluse kooskõlastamise tähtpäev on täna, 23. oktoobril.
Surju ja Saarde vallavalitsuse avaliku arutelu järgsete märgukirjade ükski adressaat pole enam endine, vahetunud on keskkonna-, majandus-, sise- ja põllumajandusminister ning kadunud selle ministeeriumi nimigi.
Pärand mädanema
Kikepera looduskaitseala senist sihtkaitsevööndi pindala on plaanis piiranguvööndi arvel kordades suurendada, sealhulgas Surju valla piires lausa kolm korda ehk 1067 hektarilt 2908 hektarini.
Sihtkaitsevööndis on teatavasti kogu inimtegevus keelatud. Piiranguvööndis keelab seadus ehituse, kaevandamise, metsa lageraie, jahipidamise, kalapüügi, kuid kaitse-eeskirjaga võib teha väikesi mööndusi.
Segaduses on paljud metsaomanikud, sealhulgas 20hektarilise metsa omanik Arvo Lensment, kes ei mõista, miks on üldse vaja nii suurt looduskaitseala, eelnõu järgi 10 733 hektarit.
“Võib-olla on see minu viga, et ma pole kõike endale selgeks teinud, aga koosolekul ei selgunud, kui suure maaga ma jään sihtkaitse- või piiranguvööndisse,” lausus Lensment, kellel seitse hektarit metsa on isa talukohaga päritud ja ülejäänu juurde ostetud.
“Mulle põhjendati, et siin on metsise mängumaa, aga metsis tahab olla männimetsas. Minul on põhiliselt jõeäärne lodumets, omaaegne sooheinamaa, aga kui sinna tuleb sihtkaitsevöönd, ei saa ma metsa majandada, lageraiest rääkimata,” arutles Lensment, kelle arvates kõige probleemsemat ala on neli-viis hektarit. “Muidu räägitakse, et eraomand, aga kui on vaja looduskaitseala teha, ei arvesta eraomanikuga keegi.”
Eelnõu järgi jääb moodustatavale Kikepera looduskaitsealale 667 hektarit eramaad, sellest 83 hektarit erametsa sihtkaitsevööndisse ja 584 hektarit piiranguvööndisse. Ajaliste liikumispiirangutega sihtkaitsevööndist jääb eramaadele 80 hektarit.
Küsimused ikka õhus
Keskkonnaameti Pärnu kontoris üle aasta tagasi toimunud avalike arutelude järel kogusid Kikepera küla ja selle piirkonna püsielanikud ning Surju ja Saarde valla metsaomanikud 118 allkirja.
Oma vastulaused ja põhjendatud ettepanekud läkitasid nad keskkonnaametile. Vastu oldi looduskaitseala moodustamisele sellisel kujul, sest ajalised piirangud takistaksid elanike liikumisvabadust, sunniksid muutma nende harjumusi ja igaüheõigust korjata seeni-marju, viibida suvises metsas.
Surju valla territooriumil on looduskaitse- ja hoiualasid ning püsielupaiku 103 ruutkilomeetrit ehk pea kolmandik territooriumist.
Ministeeriumide kooskõlastusringil oleva seaduseelnõu alusel jääksid Kikepera looduskaitsealale üheksa metsise püsielupaika, kaljukotka, must-toonekure ja kanakulli püsielupaik ning Kikepera hoiuala. Looduskaitseala moodustamisega soovitakse suhteliselt lähestikku paiknevad eri liikide kaitseks loodud püsielupaigad ja nendega piirnev hoiuala koondada terviklikuks kaitsealaks.
Keskkonnaameti põhjenduse järgi on vaja Kikepera looduskaitseala moodustada, et kaitsta ühte olulisimat metsise esindusala Eestis, kus mängib 65–80 metsisekukke.
Samasugune segadus nagu aina vahetuvate ministritega valitseb ka kohalike hulgas. Surju ja Saarde valla juhid võtsid nõuks ja esitasid oma eelmised seisukohad kõikidele ministeeriumidele lootuses, et nende argumendid vähemalt läbi loetakse.
Surju vallas jäävad moodustatavale kaitsealale Kikepera, Saunametsa ja Kalda küla, Saarde vallas Kanaküla, Sigaste ja Oissaare küla, Paikuse vallas Põlendmaa küla, Viljandi maakonnas Kõpu vallas Iia ja Tipu küla.
“Viimasel ajal tikub nii olema, et ministeeriumid on nagu vürstiriigid: keegi ei torgi teist lootuses, et siis ei torgita teda. Omavalitsus ei ole siin keegi,” arvas Jaanus Männik. “Eriti teeb muret see, et ainuüksi Surju vallas suurendatakse sihtkaitsevööndit kolm korda. Sisuline probleem on, et sihtkaitsevöönd tähendab puidu mädanema panemist, ürgmetsaks tegemist, igasuguse majandustegevuse keelamist. Tohutu suures koguses korralikku metsa läheb käibest välja.”
Surju vallavalitsus esitas kutse keskkonnaministrile tulla kohapeale asju selgitama. Jah-vastust veel ei ole.