Uskumatu rebasetulede vaatemäng

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uskumatu! See mõnusa krõbeda lumega päev sai väärika lõpu. Tormasime meeletu kiirusega väljale, taevas sähvimas sambad, kaared, kardinad.
Uskumatu! See mõnusa krõbeda lumega päev sai väärika lõpu. Tormasime meeletu kiirusega väljale, taevas sähvimas sambad, kaared, kardinad. Foto: Karl Adami

Viimastel aastatel looduses liikudes on tabanud mind mõte, et ehk me siiski oleme põhjamaa, kas või looduse mõttes. Või kui mitte, siis vähemalt põhjamaa lõunapiir. Olen Pärnumaa metsades kohanud erinevaid külalisi just põhjamaadest – siidisabasid, urvalinde, põhjavinte, habekakku, vöötkakku, isegi männileevikesi. Neile tiivulistele lisaks olen olnud tunnistajaks veidi teistmoodi ‘’tiivuliste’’ lennule.

2012. aasta sügisel tabas mind huvi virmalistekuma jäädvustamise vastu, enne seda polnud ma virmaliste mõistega eriti tuttav. Kuidas tekivad virmalised ja millega tegu on? Lisaks erinevatele kiirgustele saadab Päike välja ka laetud osakesi, mis väljuvad sealt koronaalpursete tagajärjel plasmavoogudena. Need laetud osakesed haaravad kaasa osakesi Päikese magnetväljast ja eemalduvad temast päikesetuulena. Kui purse toimub päikeseplekist, mis on n-ö näoga Maa poole, liigub päikesetuul Maa magnetvälja häirima.

Päikesetuulel kulub Maani jõudmiseks keskmiselt kaks päeva. Laetud osakesed mõjutavad Maa magnetvälja ja atmosfääri kõrgeimaid kihte mitmel moel, tekitades magnettorme ja virmalisi. Pooluste lähedal on tugevamad magnettormid ja parem võimalus näha virmalisi, sest kiirgus liigub mööda magnetilisi jõujooni, mis just pooluste kohal suubuvad. Eesti aga on poolustest üsnagi kaugel, seega peavad olud väga soodsad olema. Hea õnne korral näeb kuma horisondi kohal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles