Kreet Rosin: ei jäänud muud üle kui kirjutada raamat

Kreet Rosin räägib üllitise saamisloost ja oma tegevusest.

Mis ajendas kirjutama raamatut piirangutest?

See raamat sündis seetõttu, et aasta-aastalt on hakanud minu poole pöörduma üha enam inimesi, kes kogevad igapäevaelus suuri kannatusi. Mitte ainult füüsilise tervisega seonduvaid, vaid ka suhetes, seoses raha ja tööga.

Üks on saanud just neljanda astme vähi diagnoosi ja kogeb surmahirmu. Teine on hädas lähedastega, kes püüavad teda pärandusest ilma jätta. Kolmas maadleb pideva rahapuudusega ega suuda välja rabelda üha kasvavatest võlgadest. Neljas on end täielikult ära kurnanud tööga, mis juba aastaid tekitab temas vastikustunnet, kuid töökohta vahetada ei julge. Viies kogeb abikaasa vaimset ja emotsionaalset terrorit.

Selliste või veel äärmuslikumate kogemustega inimestega kohtumiste arv kasvab. Ühel hetkel tundus, et ei jää üle muud kui kirjutada sel teemal raamat, et aidata suuremat hulka inimesi.

Milliseid piiranguid olete enda juures avastanud ja millistest vabanenud?

Minu üks kõige pikaajalisem piirang on olnud ebakindlus oma mõtete väljendamisel. See pärineb lapsepõlvest, kui kõik mind ümbritsevad inimesed, ka noorem õde, tundusid minust targemana.

Teine piirang väljendus minu hirmus olla öösel üksi eramajas, kuigi pea kogu mu lapsepõlv möödus väga turvalises majas. Neist piiranguist olen tänu teadlikule tööle iseendaga vabanenud.

Kolmas on seotud minu ebakindlusega laulda soolot. Nagu arvata võib, pärineb see lapsepõlvest, kui mulle öeldi, et ma ei pea viisi. Osalesin hiljuti ühel kursusel Šveitsis, kus vähemalt osa sellest piirangust sai kõrvaldatud.

Kas üldse on võimalik piirangutest täielikult vabaneda, kui elada ühiskonnas, kus tuleb arvestada ümbritseva ja ümbritsejatega?

Sellele küsimusele vastamiseks ütlen esmalt, mida mina nimetan piiranguks: piirang on kõik see, mis takistab sul nautimast – heas mõttes – elu imelisust, väljendamast oma tõelist olemust, käimast mööda enda jaoks õiget teed või mis on pannud sind sellel teel toppama ja seadnud sind kannatuse moodi olukorda.

Ma ei välista piirangutest täielikult vabanemise võimalust, kuid seni ei ole ma kohanud ühtegi inimest, kel poleks kas või ühtainukest piirangut. Minu arusaama kohaselt ei ole me tulnud siia Maa peale pikaajalist paradiisi olukorda nautima, vaid arenema. See areng toimub väljakutsete lahendamise ja õppetundide omandamise kaudu. Neid kogetakse enamasti kannatustena – see on piirang.

Väljakutseid ja õppetunde jagub meil kuni viimse hingetõmbeni, kuid küsimus on selles, kuidas me neisse suhtume ning kas süüdistame nende tekkimises kedagi teist või võtame vastutuse ja lahendamise endale.

Minu arusaama kohaselt ei tähenda piirangutest vaba olemine seda, et muutud vastutustundetuks ja südametuks egoistiks, kes teiste või ümbritsevaga ei arvesta. Piirangutest prii inimene tegutseb kooskõlas oma südamehäälega osapoolte kõrgeimaks hüvanguks, sealjuures teisi kahjustamata.

Miks üha rohkem inimesi otsib abi abistajatelt ja kas on selleks vaja raputavat kogemust, et hakata endaga tegelema, nagu paljudega juhtub?

Minu nägemuse kohaselt on maailm jõudnud sinnamaale, kus vanaviisi enam jätkata ei saa, kuid uutmoodi sageli veel ei osata. Puudub oskus teha eneses vajalikke muudatusi. Just nimelt eneses, sest kedagi teist me õnneks muuta ei saa.

Samas tunduvad muutused (kas eneses, elukorralduses, tööl või mujal) paljude jaoks hirmutavad. See on inimlik.

Kuid kõik on pidevas muutumises. Seetõttu on targem valida pigem teadlikult muutumine kui jääda ootama suurt ja valusat pauku, nagu koondamine, vallandamine, autoavarii, lähedase lahkumine, mahajäetus vmt. Kuid mõni ei hakka tõesti liigutama enne, kui raputav kogemus teda selleks sunnib.

Kreet Rosina nimele võib lisada mitu tiitlit: reiki õpetaja, tuleviku terapeut, mõttevälja terapeut jne, koolitaja ja mitme raamatu autor. Kas ka ravitseja, kui inimesi seanssidel vastu võtate?

Ma ei ole ravitseja, kuigi nii mõnigi inimene on tervenenud pärast minuga kohtumist. Ma ei ravi ega tervenda kedagi, vaid aitan inimestel jõuda sügavama arusaamiseni tasakaalutuse algpõhjuses vaimsest vaatenurgast vaadatuna.

Ei ole mõtet tegelda ainult tagajärgedega, see ei anna pikaajalist tulemust. Luubi alla tasub võtta algpõhjused ja need ükshaaval kõrvaldada.

Suitsetamissõltuvuse puhul ei anna tulemust see, kui jätta vägisi suitsetamine maha. Sel juhul tavaliselt asendatakse üks sõltuvus teisega, suitsetamine näiteks söömisega. Sõltuvuste all on reeglina alati üks ja sama põhjus – allasurutud negatiivsed tunded. Kui need vabastada, kaob vajadus haarata suits või avada kümneid kordi külmkapiuks.

Nõuandjaid, loengupidajaid, abistajaid on väga palju. Kuidas peaks inimene aru saama, kes on tema jaoks õige?

Tasub järgida oma sisetunnet: kas mingi valik tekitab rinnakupiirkonnas asuvas südamekeskuses kerge või raske tunde. Kerge tunne viitab sellele, et valik on õige. Raske tunde tekkimisel võiks selle valiku kõrvale jätta.

Hea on endale teadvustada, et sisetunde kuulama õppimine vajab harjutamist, kuid see tasub end kuhjaga ära.

Milline on teie läbisaamine arstidega – nad on kutsunud teid ju loengut pidama?

Mul on olnud õnn kokku puutuda suure hulga tarkade arstidega, kes on avardanud oma teadmisi ja maailmapilti peale lääne meditsiini ida meditsiini käsitlusega inimesest ning organismi toimimisest.

Mu ema on arst, vanaema töötas polikliinikus hooldusõena ning minu sõprus- ja tutvusringkonnas on arste suure algustähega, kelle poole võin alati pöörduda, kui keegi mu lähikondsetest arstiabi vajab.

Hindan arste väga kõrgelt. Eriline tänu kuulub mu isa raviarstile, kellel oli suur panus tema tervenemisel vähist. Samuti mu ema raviarstile ja taastusraviarstidele, kes aitasid tal eluohtlikust seisundist välja tulla.

Hiljuti lahvatas skandaal, kus vanemad jootsid puhastusvahendit oma lastele ja võtsid ka ise. Kui kaugele võib selliste nõuannetega minna, kus soovitatakse midagi tarvitada?

Minu arusaama kohaselt ei maksa üldse kellelegi soovitada millegi manustamist. Soovitada tasub vaid sisetunde ja kaine mõistuse kuulamist.

Millest tuleb järgmine raamat?

Järgmine käsikiri on tõepoolest valmimas ja see käsitleb iseenda ebapiisavat väärtustamist. Sel teemal on veidi juttu ka raamatus “Piirangutest priiks”. Et see on ääretult oluline iga inimese jaoks ja vajab pikemat lahtikirjutamist, ei mahtunud kogu jutt nende kaante vahele.