Pöialpoiss on kuuldav vaid vilunud kõrvale

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Sügis on toonud metsaavarustesse tormituuli, pimedust ja vaikust. Kuuseokste varjus, mis nii erksalt lõhnavad, tegutsevad pisikesed linnud – pöialpoisid. Pisikest pöialpoissi on meie mail kutsutud idiks ja kuldpeaks. Teda on nimetatud ka Euroopa koolibriks. Tõenäoliselt seetõttu, et ta on Euroopa laululindudest kõige pisem ja tema paigallend kuuseokste vahel meenutab koolibri lendu.

Kaalub pöialpoiss pea niisama palju kui 20 eurosenti. Tema lagipead katab kitsa äärisega kuldkollane triip, tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas. Kurva näoga pöialpoiss tundub kaugelt vaadatuna kollakana. Erutununa tõusevad pöialpoisi peas olevad suled püsti, tekitades talle punkarisoengu. Pöialpoiss püsib väga harva paigal kauem kui paar sekundit. Ta on pidevas liikumises, sageli kõrgel puuvõrastikes. Mõnikord ripub okste küljes, teinekord aga rapleb sekundi kuni kolm paigallennul oksa kohal nagu lehelind, et napsata putukaid.

Tema imepisikest häält peab oskama kuulata, sest kõlavate pasknääri kraaksatuste või ööbiku laksutamise kõrval jäävad tema laul ja häälitsused pigem varju. Pöialpoisi hääl on niivõrd ülipeenike, et see on kuuldav ainult vilunud kõrvale. Seega võib tema laul olla kuulmisteravuse hindamise kriteerium. Vananevale inimesele muutub pöialpoisi häälitsus kuulmatuks ühe esimese häälena looduses, sest vanaduses kõrv nii kõrgeid helisid enam ei taba. Elatanud inimene ei kuuleks pöialpoisi laulu ka siis, kui lind laulaks otse tema kõrva ääres.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles