Sügis on toonud metsaavarustesse tormituuli, pimedust ja vaikust. Kuuseokste varjus, mis nii erksalt lõhnavad, tegutsevad pisikesed linnud – pöialpoisid. Pisikest pöialpoissi on meie mail kutsutud idiks ja kuldpeaks. Teda on nimetatud ka Euroopa koolibriks. Tõenäoliselt seetõttu, et ta on Euroopa laululindudest kõige pisem ja tema paigallend kuuseokste vahel meenutab koolibri lendu.
Tellijale
Pöialpoiss on kuuldav vaid vilunud kõrvale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaalub pöialpoiss pea niisama palju kui 20 eurosenti. Tema lagipead katab kitsa äärisega kuldkollane triip, tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas. Kurva näoga pöialpoiss tundub kaugelt vaadatuna kollakana. Erutununa tõusevad pöialpoisi peas olevad suled püsti, tekitades talle punkarisoengu. Pöialpoiss püsib väga harva paigal kauem kui paar sekundit. Ta on pidevas liikumises, sageli kõrgel puuvõrastikes. Mõnikord ripub okste küljes, teinekord aga rapleb sekundi kuni kolm paigallennul oksa kohal nagu lehelind, et napsata putukaid.