Libaleinaja lunib bussisõiduraha

Vahel ei ole abipaluja ema hinge heitnud, vaid bussi alla jäänud ja on haiglas. Teinekord tuleb härral tõtata äkitselt Mustamäele haiglasse viidud lähedase manu.

Stsenaariumid varieeruvad, aga raha nuiamise ajend on alati vajadus osta bussipilet pealinna ja eurode küsijaks tõenäoliselt sama isik. Kirjelduse järgi pikemat kasvu, viisakalt ja puhtalt riides heledapäine keskealine mees.

Pisarad jooksma

Shalomi mööblipoodi sisenes 40–50ndates härra. Mees lausus müüja Erele, et sai just kõne Mustamäe haiglast – ligimene sattus liiklusõnnetusse. Läheks lähedast vaatama, ent paraku jääb hommikuse hambaarstil käigu tõttu bussipiletist 5,80 eurot puudu.

“Selgitasin, et osutame hädasolijaile küll igasugust muud abi, kuid raha Shalom ei anna,” meenutab Ere.

Härra ei jätnud jonni ja pakkus laenu pandiks oma ID-kaardi.

“Kui ta hakkas seda rahakotist otsima, seda muidugi ei olnud. Seejärel pakkus mees juhiluba. Vastasin, et ma ei taha seda. Lõpuks teatas, et ta elab siinsamas Riia maanteel ja kui ma raha annan, toob ta laenatud summa paari päeva pärast ära,” jutustab Ere, kes oli äärepealt valmis isikliku tengelpunga välja otsima, ent miski mehe olekus ja jutus reetis, et lugu pole õige.

Kaks päeva hiljem oli härra poes tagasi. Poetas, et tema on see õnnetu, kes siin ka varem käis ja et ta pole ikka kuskilt Tallinna sõiduks raha saanud.

Müüjanna soovitas tal linnavalitsuse sotsiaalosakonna poole pöörduda.

Ka Shalomi teise kauplusesse astus paari kuu eest sama härra. Mure oli veel tõsisem: ema heitis hinge ja poeg peab saama ruttu Tallinna matuseid korraldama. Müüjanna suunas hädalise tagaruumi Shalomi abikeskuse juhataja Anne Aasa juurde.

“Kuna inimene oli väga tõsine ja paistis, et uudis ema surmast on värske, palusin tal istuda, tõin klaasi vett, süütasin küünla ja kuulasin. Ta rääkis pikalt põhjustest, miks ta ema suri ja mis ta peab nüüd edasi tegema,” mäletab Aas.

Mõistmine, et võõra nutulaul ei klapi, saabus juhatajale siis, kui mees tunnistas tihkudes, et andis piletiraha saamiseks vahetult enne Shalomi tulekut oma käekella panti. Ometi oli tal seda lugu rääkides kell randmel!

Lõpuks pakkus Aas, et viib mehe bussijaama ja ostab ise pileti. Pärast ettepanekut käis Aas viivuks kõrvalruumis. Kui naasis, krapsas mees püsti, raporteeris teise lahenduse leidmisest ja pühkis minema.

Taskurätt pihku

Juuksur Triin lõpetas just Aia tänaval salongis tööpäeva, kui seisis silmitsi võõra mehega, kes anus talt bussipileti ostuks 13,60 eurot. Seekord jäi meie loo peategelasel ema bussi alla.

Ehkki Triinulegi tundus miski mehe olekus ja jutus kahtlane, jäi ta tulijat kuulama – mine tea, inimene on ilmselt šokis ja vajab äkki tõepoolest abi.

“Ta oli internetist Pärnu-Tallinna bussipiletite hinnad järele uurinud ja ütles, et kõige odavam edasi-tagasi pilet maksvat 13 eurot ja 60 senti,” meenutab Triin.

Murest murtud mees avaldas, et tema tööandjaks on tõlkebüroo, kus makstakse palk välja igal esmaspäeval. Lubas, et kui nädala algul palk laekub, toob laenatud eurod tagasi.

Triinul läks süda haledaks ja ta andis mehele 15 eurot. Võlga ei ole leinaja talle tasunud.

“Seisime kolleegidega õues, kui meie juurde astus üks korralik keskealine mees,” kirjeldab Hommiku tänava ilusalongi juuksur Rita kohtumist kurva kuju rüütliga.

Gastrolöör andis taas meisterliku etenduse: pisarad, nuuksed, hambaarsti külastus, mis jättis rahatuks, hospitaliseeritud ligimene ja bussipilet Tallinna, mille ostust on 6,09 eurot vajaka. Inimesed jäid veenvat etteastet uskuma ja kelm sai küsitud saagi.

Viimane stseen viib meid Liiwi alkoholikauplusesse. Pea viltu ja silmad niisked, astus džentelmen kaupluse juhataja Malle Oja juurde. Taskurätt käes, itkes tulija ema kaotusest ja bussipiletirahast. Ojal oli inimesest kahju, ta avas kauka ja andis isegi veidi rohkem, kui küsitud.

Nädal hiljem oli suli taas platsis. Sammus leti juurde, võttis sisseõpitud poosi ja pihku taskuräti. Huulilt tuli üle ainult sõna “teate”, kui Ojal ei pidanud närv vastu ja ta hüüatas: “Issand, kas jälle ema surnud? Mitmes kord see on juba?”

Enam proua Oja õnge ei läinud ja lunitud 1,50 välja ei käinud. Sel korral ei figureerinud legendis enam kallis kadunuke ja Tallinn, vaid hoopis Tartusse minek.