Estonias esietendunud Giacomo Puccini ooperi “Boheem” puhul on tegu on igati mõnusa lavastusega, milles on nii klassikalisele ooperilavastusele omaseid elemente kui modernsust.
Tundeline armastuslugu rahvusooperis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub, et Puccini populaarseima ooperi “Boheem” kohta on võimatu öelda midagi uut. Seda kaunist lugu on maailmas ikka ja jälle mängitud, korduvalt on see ooperimajadesse toonud täissaalid ja liigutanud inimhinge.
Estonia teatris on seekordne “Boheemi” lavastus kümnes.
Musikaalne lavastus
Tegu on dramaturgilises plaanis musikaalse lavastusega, milles on nii klassikalise ooperi lavastuse elemente kui küllaldaselt modernsust. Ajaga peab kaasas käima ja seda on lavastaja Ran Arthur Braun teinud. Lavastuses pole midagi häirivat ega labast: lihtsad skeemid, kohati võib-olla liigsed liikumised, kuid need ei häiri.
Valguse ja videotega mäng muudab etenduse paremini jälgitavaks, tuues sisse teise dimensiooni, mis ei sega muusikat, aidates seda pigem paremini mõista. Nii jääb ooperi muusikaline pool primaarseks. Samal ajal lasevad uued vormid lennata vaataja fantaasial ja säilitavad mõtteerksuse. Brauni lavastus on lihtne ja loogiline ning seda on hea jälgida.
Muusikalises plaaniski on “Boheem” õnnestumine. Puccini ooperites on oluline koht täita orkestril ja mõlemal esietendusel võis tunda, et Arvo Volmerile Puccini sobib. Eriti meeldivalt üllatas orkestri dünaamiline skaala.
Seekordses “Boheemis” on rahvusooper välja pannud kaks võrdlemisi tugevat koosseisu.
Mimi rollis astuvad üles Heli Veskus ja Aile Asszonyi, mõlemad täisverelised ja imposantsed sopranid, kelle puhul jääb õhku siiski õnneks sellele osale nii vajalikku habrast võbelust.
Mõjuvad naishääled
Veskuse Mimi on romantiline, kannatav ja sügav, Asszonyi oma koketeeriv, meelisklev ning elujaatav. Veskuse tugevaim külg on hääle ühtlus ja stabiilsus kõikides registrites, samuti lavaline siirus ja loomulikkus. Tema kantileen ja pikad fraasid pakuvad igati positiivse elamuse. Asszonyi puhul on imetletav tema hääle kõlajõud: perfektsed ülemised noodid ja piano’d. Kaunilt kõlasid Asszonyi piano’d neljanda vaatuse lõpus, samuti tema fortissimo’d.
Asszonyi hääle dünaamiline haare on muidugi harva esinev. Mõlemad sopranid näitasid end parimast küljest. Üldse olid “Boheemi” puhul naishääled meeshäältest mõjuvamad.
Musetta rollis esinesid Helen Lokuta ja Janne Ševtšenko. Lokuta metsosopranist oli saanud lüüriline sopran ning Musetta osasse sobisid tema hääl ja lavaline olek hästi. Tegemist on tema ühe tipprolliga. Musetta karakteri on Lokuta hästi ära tabanud, samuti ei valmistanud talle raskusi selle kõrge partii ettekandmine ilmekalt, sensuaalselt ja hea ansamblitunnetusega. Eriti efektselt kõlas just ülemine register.
Ševtšenko Musetta on lüüriline, õrn ja isegi poeetiline. Temagi puhul on tegu igati õnnestunud rolliga, mis hästi lauldud ja artistlikult ette kantud. Ševtšenko kaasasündinud lavalisuses on fluidumit ja see ei jäta külmaks.
Rodolfona astusid lavale Gregory Warren Ameerika Ühendriikidest ja Mart Madiste. Praegu Berliinis Deutsche Operis laulev Warren esitas Rodolfo partii oma tagasihoidlikule häälematerjalile vaatamata kultuurselt, samuti kõlalisid tema esituses kenasti tenorite hiilgenoodid. Madiste oli nõrgem. Hea on, et Eestis on tenor, kes partiiga hakkama saab, samal ajal jagub tal arenguruumi. Kohati pole Madiste toonitekitamine just kõige meeldivam.
Marcellona oli muhe ja karakteerne, samuti vokaalselt nauditav Rauno Elp, teises koosseisus laulis Marcellot Aare Saal. Positiivselt erinäolisena jäid silma Priit Volmer ja Mart Laur Collinena.
Schaunardi laulis mõlemal õhtul Renè Soom, tehes seda usutavalt. Soomi artistlikkus on meeldiv, ta ei pinguta üle ega ole laval ülearu edev, mõjudes tänu sellele ehedana.
“Boheem” rahvusooperi laval toimib. Suurt osa mängib muidugi muusika ise, samal ajal võis “Boheemi” puhul tunda head ansamblimängu, milleta ooperi õnnestumine pole mõeldav. Kui ühtsus on laval olemas, tunnetab seda ka publik.
Annus romantikat õiges võtmes
Küsimusi tekitasid koori kollased kostüümid teises vaatuses, mis meenutasid ei tea mida ja moodustasid irratsionaalse tausta, mille põhjuslikkus kohale ei jõudnud. Aga miks mitte: seesugune taust tõi kenasti esile solistid, kelle ümber tegevus keerles.
Mõlemas etenduses kõlasid paremini kolmas ja neljas vaatus. Võib-olla oli tegu esietenduse rambipalavikuga, kuid mõlemad õhtul näitasid kõik solistid end parimast küljest just pärast vaheaega.
“Boheemi” lavastus on meie väikeses kultuuriruumis omal kohal ja nauditav, olles siinseid kriteeriume arvestades igati õnnestunud.
Siiras armastuslugu on mängitud veidi tudengilikus võtmes, mis on pluss, tekitades õige tunde. Selles suhtes on lavastaja naelapead tabanud, kusjuures ta on suutnud samasse võtmesse panna osatäitjad. Tänu sellele on välja kujunenud tervik.
“Boheemi” tasub vaadata: annus heal tasemel romantikat aasta pimedaimal ajal on kõigile vajalik.
Giacomo Puccini “Boheem”
Ooper neljas vaatuses
Dirigent Arvo Volmer
Lavastaja Ran Arthur Braun (Iisrael)
Lavakujundus Ran Arthur Braun ja Riccardo Gallino (Itaalia)
Kostüümikunstnik Elo Soode
Valguskunstnik Neeme Jõe
Koormeistrid Risto Joost ja Peeter Perens
Osades Heli Veskus, Aile Asszonyi, Helen Lokuta, Janne Ševtšenko, Gregory Warren, Mart Madiste, Rauno Elp, Aare Saal, Renè Soom, Priit Volmer, Mart Laur ja teised.
Esietendused 29. ja 30. oktoobril rahvusooperis Estonia.