Kuidas Pärnut “ägedates lahingutes vabastati” 2.

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taastamiskõlblikud Endla teater ja Nikolai kirik lõpuks lammutati. Kummagi asukohta tähistab mälestuskivi.
Taastamiskõlblikud Endla teater ja Nikolai kirik lõpuks lammutati. Kummagi asukohta tähistab mälestuskivi. Foto: Olaf Esna erakogu

Pärast 1969. aastat piirduti mitmel aastal lehes taas vaid üldsõnaliste rahuaastate saavutuste äramärkimisega.

1973. aastaks oli leitud vedurijuht Aleksandr Tjurin ja tema sulest ilmus kirjutis “Siis, kui kodulinn sai vabaks”. Meenutaja teenis Leningradi 5. punalipulise miinipildurite kaardiväebrigaadi 1. divisjonis (major K. Tseva), kes võttis koos polkovnik V. Protsenko tankigrupi ja jalaväelastega 108. laskurkorpuse 46., 90. ja 372. laskurdiviisist osa Pärnu hõivamisest. Tjurini andmetel osalesid veel 221. üksik tankipolk (V. Lomov), 397. raskeründesuurtükkide kaardiväepolk (A. Medvedjev). Need pälvisid Pärnu nime, aga 185. üksik tankipolk (major A. Kobzojev) ja 1945. ründesuurtükkide polk (J. Krasnik) seda väärt ei olnud.

“Lahinguid Pärnu pärast” toetati õhust: 22. septembri õhtul pommitasid linna lennukid 7. kaugpommitajate korpusest (kindralmajor V. Nestertsev), mille moodustasid 1. pommituslennuväe diviis (kindralmajor V. Kartakov) ja 12. pommituslennuväe diviis (kindralmajor J. Gluštšenko).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles