L, 27.04.2024
Ilm
Horoskoop
Tellimine
Kuuluta
Reklaam
Toimetus
Klienditugi
RUS
ENG
Tellijale

Siidipäine iludus ei hoia söömisel tagasi

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Suured männid, kuused ja kased ei salga ülejäänud sirgujaid, kuid ega nad neile suurt voli samuti anda soovi. Metsa külje all suutis endale siiski sirgumisel ja laiumisel hoogu lisada lodjapuu. Polnud tal nii keni lehti kui vahtral, okkad puudusid sootuks. Kevadvihmade ajal kostitasid kaunisvalged õied möödujaid aroomiga, meenutades kalaraipehaisu. Südasuvel oli märgata, et õitest on saanud miskit enamat. Sügisel kukkusid lehed ja lume tulles kaunistasid lodjapuud küpsed viljad.

Lodjapuu lõkendas kesk valget metsa viljadest, mida pealtnäha ükski mööduja ei soovinud suhu ega noka vahele pista. Vaikus haaras seda metsatukka. Leevikeste ja tihaste hõiked olid olematud. Äkitselt asendus vaikus sirina ja virinaga. Metsa olid jõudnud eriti kaunid ja graatsilised külalised kaugelt põhjast.

Siidipäised siidisabad olid salgaga lodjapuu hapratele okstele maandunud. Salk jättis tunnimehe lähedal asuvale noorele tammele, sest ülejäänutel oli plaan viljadega maiustama asuda. Mängleva kergusega haarasid siidisabad külmavõetud marju, viskasid need õhku ja napsasid noka vahele. Punaseid kuule jäi vähemaks niisama kiiresti, kui neid oli sinna tekkinud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles