Kui burgeriputka kõrval magav maailmaparandaja Margus Meigo kesk ööd turvamehe jalahoobi peale ärkas, oli maale vanavanemate juurde check-in’i teinud Vello Nelikendkaks oma paugu juba kätte saanud.
Sigala poolt tuleb sitahaisu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Wifit, ei olegi,” mõistis Vello pärast mõnda aega agraartsoonis viibimist ehmatusega. „Wifit ei ole, mis mõttes nagu? On selline asi üldse võimalik, et wifit ei ole? Ooot, oot, aga mis mast see siis sealt üle võsa paistab, sealt peaks wifit küll tulema,” arutles Vello. Kuni vanaisa äsja tärganud lootuse purustas, teatades, et mast on sigala piksevarras ja internetti sealt ei tule.
„Sigala piksevarras? Ok, cool cool. Internetti ei tule, aga mida sealt siis tuleb?” päris ahastuses Vello. „Sitahaisu,” vastas vanaisa siiralt ja otsekoheselt.
Habemega lugu
Haisu võib tulla ka habemest, otse ninna, nagu teab Eesti üks omanäolisemaid riimiseadjaid Mart Roosaar, tuntud ka kui Pok. Omast näost. Sellisest korralikult habetunust.
Habet on Roosaar kasvatanud enda selgitusel kogu elu. Resultatiivsemalt ajast, mil see kusagil gümnaasiumipäevil tärkas. Kääride ja žileti poole pole ta sest päevast saati enam vaadanud. Ega ta täpselt teagi, miks. „No hea soe on näiteks meil Eesti kliimas,” toob ta habeme kasuks ühe argumendi välja.
Tegelikult Roosaare habe ei haise. Ta peseb seda. Ja hooldab ka muud moodi, sest korralik habe annab mehele väärikust ja tõsiseltvõetavust, nagu kinnitab ka meisterjuuksur Ene Volt, kes teab täpselt, kuidas habet hooldada. Teiste omi. Endal tal ei ole.
Isegi Meigo, kel habe nagu Jeesusel, hooldab oma karvkatet. Kui vaja end kuhugi viisakamasse kohta sättida. Aga väga tihti pole vaja kah, sest erinevalt palgatöötajateks kippuvatest kunstnikest ja kirjanikest Meigo raha teenimisest suuremat ei hooli. Mõne korra on proovinud, aga see pole ikka see.
„Mul on kogemused seente ja taimedega ning esoteerilised tuttavad, kes kohtuvad isiklikult tulnukatega, ja mis mina teen – kleebin kleeplinti pappkasti peale! Kas see ongi maksimum, mis minu kogemustega teha?” ei raatsi Meigo oma talenti raha teenimisele raisata.
Ja polegi vaja, sest muidu saab ka. Näiteks habeme harjamiseks vajaliku kammi sai ta puhta muidu – prügikastist.
Prügikastist, mida tänavakeeles sahvriks nimetatakse, leiab muudki põnevat ja tarvilikku. Nii toitu kui tarbe- ja riidekraami. Näiteks sikutas üks Viljandi kodutu konteinerist ühe ropsuga välja talvejope, täitsa kobedad tossud ja paari poolpiduseid sokke. Pirukad ja saiakatte veel pealekauba.
Hobune-jobune
Teine hoop tabas Vellot siis, kui ta avastas, et on linna unustanud oma enekakepi. Ilma selleta aga head pilti ei tee. Isegi mitte siis, kui järgida Danel Rinaldo juhiseid, kuidas teha mobiiliga pilte, mis peegelkaamera omanikke kadedusest kahvatuma panevad.
Sestap kamandas Vello vanaisa selfie-stick’i tooma. Kuidas sa muidu teed pilti selle imeliku kõrvadega looma taustal, mille vanaisa ütles olevat hobune.
„Hobune, jobune, whatever, thats not the point, granddad,” ei morjendanud zooloogiaalased teadmised Vellot, kes parasjagu kalkuleeris, kui palju sellise imeloomaga pilt Facebookis „laike“ võiks koguda.
Ja laigid loevad. Nagu märkis Kaido Kikkas, on need otsekui Facebooki valuuta, mille kogumiseks tehakse tõsiseid pingutusi. Kuni seda tehakse asjalike ja tasakaalukate postituste abil, on kõik korras. „Kui seda aga üritatakse saavutada lahmimise ja sõimamise või hetkel lahedana tunduvate, kuid pärast piinlikkust tekitavate asjadega, on kuri karjas,” jagas Kikkas oma kogemustel põhinevaid teadmisi.
Nii nagu teevad seda kõik oma ala eksperdid, olgu siis muusik Tursk, kunstikriitik Muul, anarhistist kokk Ahmed, politoloog Alatalu ja paljud teised äsjailmunud nutiajakirjas 30+. Tõmba äpp nuhvlisse, loe ja saa targaks.