Olevi ellujäämist peavad lähedased imeks

“Järgnevat ma eriti ei mäleta, sest olin koomas. Hiljem kuulsin, et mul oli sooles auk. Tehti kolm operatsiooni. Peale selle tekkis sepsis ja tagatipuks hakkas arenema soolebakter, mis võttis taas kogu mu jõu,” meenutab ta.

Praegu kõnnib Olev omal jalal, tuleb külalisele vastu, aitab mantli seljast. “Minuga tehti Pärnu haiglas imet,” ütleb ta. “Olen väga tänulik Peeter Tulminile ja Mart Niidule, kes mind opereerisid, nemad mu päästsidki.”

Tahtis eluga hüvasti jätta

Olev tunnistab, et nädal aega elas ta “teises dimensioonis”. “Kui ma siis intensiivravis ärkasin, avastasin, et ei saa liigutada ja tekil on kellegi tumekollased käed, millel ainult nahk ja karvad, liha polnud üldse peal. Need olid mu oma käed. Lihased olid nii kadunud, et ühe käega sain teist tõsta,” meenutab Olev seda vähest, mida mäletab.

Perele tähendas juhtunu Kolgata teed. Oli ju Olev kuu aja eest naasnud Tallinna arstide juurest, kes tunnistasid ta pärast kuut aastat võitlust soolevähiga tervenenuks.

Abikaasa Tiiul tekkisid kahtlused, et Olevil on taas midagi viga. Mees kurtis pärast tema sünnipäeva, et “sõin vist kõhu liiga täis”. Kaks päeva hiljem tehti siiski koos surnuaiatiir, aga Olev tundus jõuetu. Süüa ei tahtnud ja olemine läks kodus tasapisi halvemaks.

Tiiul olid sel ajal nägemisprobleemid: ees ootas operatsioon. Lepiti kokku, et mees helistab ise kiirabisse. “Heitsin diivanile pikali, nii halb oli juba. Minestasin seal. Siis Tiiu saputas mind natuke, ärkasin ja helistasin,” räägib Olev. “Seda mäletan, et kiirabiautos öeldi: “Veresuhkur on 17,5, paneme ruttu kanüüli.”

Edasi peab rääkima tütar Anne, sest mina hakkasin juba autos ära vajuma. Tundsin, et olen täitsa pilves. Ma ei mäleta ise ühtki operatsiooni.”

Tütar Anne ja poeg Valev hakkasid isa vaatamas käima, tütretütar Grete samuti. Abikaasa Tiiu püüdis anda oma toetava osa, ehkki silmad ei näinud. Arstid ei ennustanud midagi roosilist. Tütar käis vahel kaks korda päevas haiglas, vaatas isa, silitas tal pead ja rääkis temaga, ehkki isa ei kontakteerunud.

Lootusekiir hakkas paistma pärast esimest operatsiooni. “Lootus tõstis pead vaid paariks päevaks,” meenutab Anne. “Seejärel läks kõik taas allamäge. Tehti teine operatsioon. Kohta, kust sool lekkis ja sisu kõhuõõnde kogunes, üles ei leitud – liiga palju oli segavat ollust ja see tekitas põletikku.

Arstid andsid mõista, et “siin on minutite või tundide küsimus ... Asi on juba looduse otsustada ja Olevil vanust kahjuks üksjagu”.”

Annel kipub praegugi pisar silma. Isal oli tekkinud sepsis. Kui tütar järgmisel hommikul hingevärinaga haiglasse helistas, sai vastuseks: “Konsiilium otsustas, et teeme veel ühe operatsiooni.”

Arstidega oli Anne kokku leppinud, et kui isa sureb, helistataks talle, sest ema Tiiu oli väga rivist väljas.

Uude operatsiooni uskus Annegi ja julges arstidele kinnitada: nüüd leiate kindlasti õige koha üles. Operatsioon oli hommikupoolikul.

“Pärast lõunat helistasin taas haiglasse, vastas kirurgiakliiniku statsionaarse osakonna juhataja Peep Kortspärn ja teatas, et “leidsime kolde üles”,” kõneleb Anne. “Arstid tegid ikka super töö! Kõht oli ju, nagu isa ise ütleb, sodi täis ja kahe esimese operatsiooniga otsiti, kust see kõik tuleb.”

Olevile tehti vereülekanded. Ajutiselt ei saanud ta rääkida. Käed ja jalad läksid pärast kolmandat operatsiooni paiste ja tekkisid südame rütmihäired. Neerud ei töötanud enam, haige vajas dialüüsi.

“Iga jumala päev käis võitlus elu eest ja see kestis nii temale kui meile pikka aega. Kolmanda operatsiooni järel ilmnesid õnneks paranemise märgid. Saatus otsustas aga kiusu ajada: isal toit ei seedinud, kõht oli pidevalt lahti ja olukord halvenes uuesti,” räägib tütar.

 Olev viidi nakkusosakonda, kus tehti kindlaks: pahalane on üks soolebaktereid, mis organismi nõrkust ära kasutab. “Seal hakkasin nutma. Olin kuid võidelnud ja nüüd tahtis mingi bakter kõik nullida. Olin luu ja nahk, justkui tonnine raskus olnuks mul peal, isegi lauge ei suutnud lahti hoida. Ma ei tahtnud enam elada, tõsiselt,” tunnistab Olev.

Tiiu ja Anne räägivad, kuidas nad kõik isa juures istumas käisid, tema käsi ja pead silitasid ja aiva kordasid, kui vajalik ta perele on.

Isa silmanurgast vajus siis pisar üle põse. “Mina kinnitasin talle: sa pead elama, hakkad mu silmadeks, sest ma ise ei näe ju,” meenutab abikaasa Tiiu. “Jah, nii nad mu vaimu turgutasid,” soostub Olev.

Õppis uuesti käima

Praegu liigub Olev omal jalal. Seda perioodi polegi pikalt olnud. Pärast kaht kuud haiglas alustas ta õendus-hoolduskeskuses uuesti käimaõppimist. Sealse füsioterapeudi Kaja Kreshtshjonoki käe all treenis patsient lihasmassi taastamise nimel.

Kosumiseks vajab lihas toitu ja seda soodustab igasugune liikumine. Hommikut alustas mees voodis võimlemisega, tegi harjutusi kätele ja jalgadele. Vahel 100, vahel isegi 200 harjutust. Koridoris kõndis ta nii palju, kui jõudis.

Tahtmine elada oli tagasi. Soov lõpuks koju teda ootava pere juurde pääseda oli nii suur, et kord pingutas Olev üle. Ta oli juba kaks ja pool kilomeetrit koridore pidi abivahendiga sõitnud ja otsustas veel treenida. Järgmisel päeval oli üks jalg nagu puupakk, ta ei suutnud mingi väega seda liigutada.

“Ikka tasa ja targu, kui tuleb väsimus, jätame järele,” õpetas füsioterapeut. Olev võttis õppust ja väntas nüüd mõistlikumalt velotrenažööril ja kasutas käimisraami. Veri tuli liikuma ajada.

“Imetlesin, kui tähtis on iga väike nüanss, mis mulle õpetati. Teine etapp treenimisel oli juba käsipuu kasutamine,” räägib Olev. Ta rõõmustas, kui oli taastusravis kaks ja pool kilo kaalus juurde võtnud.

Kodus jätkas ta treeningut, käis abivahendiga isegi poes. Nüüd võib ta käed puusa panna ja öelda: “Näete, juba omil jalul!” Abikaasa Tiiule tehti silmaoperatsioon ja kodumaja lähedal jalutades naudib vanapaar sooja sügistalve.

“Vähemalt pool tundi käime, vahel kauemgi. Kui rohkemat ei püüa, jäädki samale tasemele. Voodis on väga hea olla, aga kui midagi ette ei võta, siis sinna sa jääd,” tõdeb Olev.

Enne juhtunut käis Olev metsatööl, põletas oksi ja kõik oli korras. Nüüd oskab ta hinnata võitu, mis saavutatud. Sest mure, kas ta saab üldse veel ise WCsse minna, kas hakkab päriselt käima või tuleb osta ratastool, oli halvav.

Advendiajal mõtlevad lähedased ja Olev varasemast rohkem imele, mis juhtunud.

“Tegelikult algas ime tunnetamine meile siis, kui soolebakter tuvastati, vastav ravi määrati ja isa juba kolmandal päeval end paremini tundis,” kinnitab tütar. “Me oleme arstidele ja kogu personalile, kes haiglas isa eest hoolitsesid, siiralt tänulikud.”

Olev on olnud hea isa. Ehkki ta ise väidab, et töötades Pärnu masinatehase peainsenerina 13 aastat, jäi kodustele aega väheks.

Teisteski ametites kippus nii olema. Tütar aga väidab, et isal oli aega näidata lastele iga ussikest ja lille, hoida neid loodusele lähedal. “Nii armas on sellele mõelda,” märgib ta.

Olev mõtiskleb juhtunust kui katsumusest, mis peret liitnud. “Kui varem vahel oligi natuke nääklemist, nagu igas kodus juhtub, siis nüüd on selle koha pealt täielik vaikus,” arutleb ta.

“Stabiilne rahuaeg,” kommenteerib tütar Anne. “Kogetu on meid mõtlema pannud tõelisele väärtusele: see on perekond.”