Kui masohhism pole eesmärgiks – halvimate jõulufilmide esiviisik

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Televiisor.
Televiisor. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Jõulud on aeg, kus peale kuuse ehtimise, kinkide tegemise ja piparkookide küpsetamise istutakse keskmisest rohkem teleri ees. Paraku ei paigutu kogu seal näidatav kraam just meelelahutuse alla. Eriti kehtib see filmide kohta.

Seetõttu otsustasimegi teha väikese ülevaate linateostest, millest kindlasti tasuks eemale hoida. Juhul muidugi, kui enesepiinamine pole eesmärk omaette.

Mis võiks olla veel hullem kui „Üksinda kodus” neljas osa? Õige, „Üksinda kodus 5”.

Foto: promo

„Home Alone: The Holiday Heist”

Kui möödunud sajandi üheksakümnendate aastate üks suurimaid lapstähti Macaulay Culkin enam nunnut jõulude ajal üksinda koju jäetud põngerjat (välja) mängida ei suutnud, otsustati ta kiiresti asendada.

Küll prooviti üht, küll teist noort näitlejahakatist, kuid tolku sellest polnud. Nii „Üksinda kodus 3” kui ka „Üksinda kodus 4” osutusid täielikuks läbikukkumiseks ning sarjale otsustati joon alla tõmmata. Loodetud pudrumägesid ja piimajõgesid, rääkimata hunnikust rahast, ei näinud keegi, kuid lootus, nagu öeldakse, sureb viimasena.

Täpselt kümme aastat hiljem jõudis ekraanidele, õnneks ainult väikestele, sest suurtele seda enam ei lastud, uus „Üksinda kodus” alapealkirjaga „Pühade rööv”. Miks see film tehti, jääb arusaamatuks, kuid võib-olla polegi see nii oluline. Märksa rohkem tahaks vastust küsimusele, mis valemiga õnnestus linateose produtsentidel kurjamiks värvata legendaarne Malcolm McDowell.

Foto: promo

„The Nutcracker 3D” – mis neil küll arus oli?

Muinasjutte on ikka ja jälle suurele ekraanile toodud. Mõned neist on algmaterjalile üsna truuks jäänud, mõned seevastu hoopiski mitte. Vene režissööri Andrei Konchalovsky „Pähklipureja 3D” kuulub just viimaste hulka.

Iseenesest ei tähenda see ju midagi halba. Eriti tänapäeva filmimaailmas, kus „põhineb tõestisündinud lool” on sama usutav kui Bill Clintoni esialgne oraalne tunnistus Ovaalkabinetis (mitte)juhtunu kohta.

Natsi-Saksamaa sõjaväevormides inimhiired, kohatud laulu- ja tantsunumbrid ning pea saja miljoni dollari eest eriefekte panevad siiralt küsima, mis neil küll arus oli. Vaadates linateose finantseerijate nimekirja (kahtlased Vene Föderatsiooni pangad ning veelgi kahtlasemad valdusfirmad), siis võib olla rahapesu?

Foto: promo

„The Grumpy Cat’s Worst Christmas Ever” – põhjus pahur olla, ka kassil

Internet võib olla väga tõhus tööriist oma materiaalse heaolu kasvatamiseks, kui seda õigesti kasutada. Samas ei saa selle juures ka kunagi juhust välistada.

2012. aasta septembris postitas üks Ameerika noormees sotsiaalmeediasse pildi oma õe pahurailmelisest kassist, millele keegi tarkpea lisas vaimuka tsitaadi ning internetifenomen Grumpy Cat oligi sündinud.

Nüüd on „toriseval” kassil oma ametlik koduleht, konto Facebookis, Twitteris ja Youtube’is, kus tema tegemisi jälgivad miljonid ja miljonid inimesed. Lisaks saavad huvilised osta kõiksugust kiisuga seotud nänni alates T-särkidest ning lõpetades videomängudega.

Loomulikult pälvis selline populaarsus filmimaailmas suurt tähelepanu ning õigus kassi elu-olu linateossesse vormida läks kiiresti loosi. Paraku tuleb tunnistada, et midagi mõistliku sellega peale hakata ei osatud. „Grumpy Cat’s Worst Christmas Ever” ei ole film, vaid häbitu püüe lõigata tulu milleltki, mis juba ammu oleks pidanud unustusehõlma vajuma.

Foto: promo

„Black Christmas” – jõuluõuduse uus tähendus

Jõuluteemaline õudukas imalmagusate pühade ajal kõlab peaaegu hea ideena. Paraku ainult peaaegu heaks ideeks see ka jäi.

Ei aidanud „Musti jõule” teismeliste poiste märgadest unenägudest pärit tüdrukutehordid, meeletu vere ja soolikate laskmine ega ka fakt, et tegemist oli 1974. aastast pärit samanimelise kultusfilmi uusversiooniga.

Linateos andis jõuluõudusele täiesti uue tähenduse ning pani paljusid produtsente sarnastest mõtetest loobuma. Viimane iseenesest on muidugi hea asi.

Foto: promo

Mustematest mustad jõulud

Igal staaril on oma lemmikprojekt ning Ameerika lauljal, telenäol ja näitlejal Queen Latifah’l oli selleks romantiline jõulukomöödia „The Perfect Holiday”.

Kui valgete peaosalistega filmidele heidetakse tihtipeale ette rassilist diskrimineerimist, siis pisut tõmmumate osatäitjatega linateosed säärased süüdistusi tõrjuma ei pea. Põhjus väga lihtne – tuleb hoiduda diferentseerimisest ning „The Perfect Holiday” pole selles suhtes mingi erand. Kahjuks see linateost ei päästa ei suutnud.

Film osutus selliseks käkiks, et seda ei tahtnud keegi näha. Isegi inimeste rassiline tagapõhi, seksuaalne orientatsioon, usuline kuuluvus ning poliitilised vaated ei mänginud selle juures mingit rolli.

Foto: promo

Eriauhind: mitte film, vaid propaganda

Kunagi ammu-ammu oli Kirk Cameron populaarse komöödiaseriaali „Kasvuraskused” üks peaosatäitjaid. Siis hakkas ta jutlustajaks ning selleks on ta ka jäänud. Nii raadios, teles kui ka kinolinal. Kahjuks ei viitsi teda keegi eriti kuulata.

Jutluseks võib pidada ka tema filmi „Saving Christmas”, kuigi seda on üritatud maskeerida millekski muuks. Paraku polnud linateose autoritel õrna aimu, mis see olla võiks, ning tulemuseks on miski, mida võib näha Jehoova tunnistajate kõnekoosolekul. Ainult mitu korda hullemas kastmes.

Õnneks nägi enamik kinokülastajaid lugupeetud jutlustaja plaani juba eos läbi ning ignoreeris „filmi” täielikult. Cameron sellega muidugi ei leppinud ning kutsus kõiki üles oma „linateosele” õiglast hinnangut andma. Suust suhu reklaam olevat teadupärast ju kõige tõhusam.

Paraku hindas evangelist olukorda valesti ning tema propaganda paigutus populaarsetes filmiarvustuskeskkondades halvimate filmide edetabelite etteotsa. Cameroni see väga kõigutanud pole: tema jätkab oma „õiget ja õiglast” üritust tänase päevani.

Foto: promo
Foto: promo

Lisahoiatus: väljast kullakarvaline, seest mäda!

Lisaks jõulufilmidele, mille puhul piisab ühest pilgust sisututvustusele, plakatile või treilerile mõistmaks, et tegu on täieliku saastaga, näidatakse meie kanalitel tihtipeale pühadeteemalisi linateoseid, mille küsitava kvaliteedi tuvastamine enam nii lihtne ei ole. Need filmid väärivad kindlasti lisahoiatust!

Võtame näiteks „Neljad jõulud”, mis paberi peal kõlab täiesti suurepäraselt. Oscari võitjast lavastaja Seth Gordon, Oscari võitjatest näitlejad Reese Witherspoon, Robert Duvall, John Voight jne ning täiesti mõistlik süžeekirjeldus, kuid tulemuseks on ikkagi ehtameerikalik peldikuhuumor kombineerituna lõputu moraalitsemisega.

Või siis jõuluvana ülekäte läinud vennast pajatav film „Fred Claus”, kus astuvad samuti üles mitmed auhindadega pärjatud näitlejaid: Kevin Spacey, Paul Giamatti, Kathy Bates, Rachel Weisz jpt. Nende osalusega linateosest ootaks kõvasti rohkem kui lihtsameelset jõulujampsi, kuid paraku on ootus naiivsevõitu. Ilmselt peavad ka suured staarid vahel raha teenima.

Natuke lihtsam on lugu filmidega „Christmas with the Kranks” ja „Deck the Halls”. Mõlemad jätavad esmapilgul küll mulje perekomöödiatest, kuigi perest ja komöödiast on tegelikult asi kaugel. Kui just enda ja oma lähedaste kulul pole kavas nalja teha.

Puudustest hoolimata on enamik eespool mainitud linateostest siiski vaadatavad. Alkoholist on selle juures muidugi natuke (rohkem) abi.

Foto: promo
Foto: promo
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles