Aasta lõpus tehakse ikka tagasivaateid möödunule ja mõeldakse rohkem heategevusele, kaasteelistele ja perekonna tähtsusele. Mitmel pool sotsiaalmeedias võib näha üleskutseid, kus vajatakse abi mõne loomakese päästmiseks või lasterikaste perede toetamiseks. On hea tõdeda, et headus ei ole ilmast kadunud, inimesed märkavad enda ümber teisi ja on valmis nendele toeks olema.
Pärnu naisrahvatantsurühm Pärnete on juba traditsiooniks saanud ettevõtmisena külastanud Pärnu maakonna üldhooldusteenust pakkuvaid hoolekandeasutusi, et tuua jõulurõõmu ja pühadeootust ka nende inimesteni, kes oma päris kodus enam mingil põhjusel toimetada ei saa.
Olenemata sellest, et tantsusammude seadmiseks oleks vaja veidi suuremat põrandapinda, kui seda pakuvad ühiskasutatavad koridorid või pisikesed koosviibimissaalid, ei ole ükski tants esitamata jäänud. Rõõmsad silmad ja rütmi taktis kaasatatsuvad jalad annavad kinnitust, et see, mis vaatajate silmade ees toimub ja kõrvadesse kandub, on hingelähedane ja südantsoojendav. Eriti rõõmsaks teeb meele kutse tulla uuesti külla.
Naisrahvatantsurühm Pärnete sündis 2012. aastal Swedbanki kontoritüdrukute lõunalaua ideest. Suur soov oli pakkuda nii endale kui pealtvaatajatele head äraolemist, osaleda 2014. aastal tantsupeol, õppida midagi uut ja olla aktiivne. Mõeldud – tehtud! Juhendajaks hakkas nii Pärnumaal kui ka mujal tantsuringkondades tuntud tantsujuht Tiiu Pärnits, kelle käe all esimesed arglikud tantsusammud selgeks õpiti. Polnud meist kellelgi erilist tantsukogemust, kui, siis võib-olla algkoolis rütmikatundides õpitud polkasammud. Oleme aru saanud, et sõnad „ei oska“ või „ei saa“ ei kuulu meie repertuaari. Niisugust suhtumist peaks kasutama ka igapäevaelus, sest me ise oleme oma mootorid ja peame seadma oma samme.
Lõppeva aasta jooksul saime kogeda eri emotsioone ja ettevõtmisi, mis täitsid hinge teotahtega. Algul ei julgenud me unistadagi suurematest lavadest, oleme ju alles kolmeaastased, kuid oleme jõudnud tõdemuseni, et kui me ei unista, ei tee keegi seda meie eest.
Kevadel astusime üles Endla teatri laval, kus publikuks Pärnu pensionäride liidu liikmed. Kui päris aus olla, siis jalg värises ja hinges oli emotsioonivärvide virvarr. Oli see ju meie esimene suurem lavavallutus. Ei olnud kõrval teisi tantsijaid, kellele toetuda, vaid ainult lava ja publik, kellele meelehead pakkuda. Jäime ise rahule ja loodetavasti jäi ka publik.
Sellele järgnesid suve hakul Pärnumaa tantsupidu ja laulupidu, mis olid õpetlikud ja tundeküllased esinemised. Just selliste esinemiste käigus saab selgeks, kui olulised on sõbrad, kes hingavad sinuga ühes rütmis ja astuvad sama sammu. Ja muidugi sõbrad-tuttavad pealtvaatajate seas.
Sel aastal saime osa Kihnu mere peost, millesarnast mujalt ei leia. Kui mandril kõrgusid suured vihmapilved, paistis Kihnu saarel päike ja kajakad laulsid oma tervitusviisi. Kihnu kultuur ja pisikeste poekeste pakutavad käsitöötooted jätsid kustumatu mulje.
Selle aasta lõpus olime koos oma sõpradega rahvatantsurühmadest Ülejala, Pärnu õpetajate naisrühm ja Tuurit-Tuurit puuetega inimeste päeva kontserdil Pärnu kontserdimajas. Meil on väga hea meel, et Pärnumaa puuetega inimeste koja juht Toomas Mihkelson ja kontserdimaja direktor Marika Pärk selle võimaluse meile andsid. Suured lavad tekitavad aukartust ja publik oli seekord väga erakordne. Me ei ole pidanud esinemisi korraldama, vaid nendel osalema. Seekordne ülesastumine nõudis natuke enamat kui lihtsalt esinemist. Koostöö viipekeeletõlkidega oli meile esmakordne kogemus ja jättis kustumatu mulje. Kontserdimaja personal suutis muuta kontserdi eriliseks. Kontserdi lõpuks jäi hinge tunne, et just nii see peabki olema. Oleme kuulnud kontserdi kohta häid sõnu ja oleme selle üle ääretult tänulikud.
Käies sotsiaalasutustes ja Pärnumaa eri nurkades pigem just eakama seltskonna juures, jäävad kõlama mõtted, et "kui mina veel noor olin, küll ma siis tantsisin" või "kui mu silmad veel nägid, olid minu tehtud rahvarõivad ja käsitöö parimate hulgas". Need mõtted tiivustavad meidki, sest ehk ühel päeval saame meiegi oma lapselastele öelda: kui mina veel noor olin…
Ärge unustage kiires elutempos seda, mis on hingele tähtis. Tõstke pilk nende poole, kes ootavad tuge. Toetus ei pea ju alati olema rahas mõõdetav, ka heal sõnal või naeratusel on palju kaalu. Rahvatantsurühm Pärnete soovib kõigile julgust unistada ja sihikindlust unistuste poole pürgimisel. Siis on, mida järgmisel aastavahetusel meenutada ja sõpradele-lähedastele edasi anda. On ju Lennart Merigi öelnud, et kogemusi leiab ainult minevikust.