Poissmeeste pansionaadis hoiavad korda naised

Silja Joon
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teist aastat valla pinnal elav Kalle Lumera on sõbralik mees, kes tuleb ise toime, kuigi on insuldi järel osaliselt halvatud.
Teist aastat valla pinnal elav Kalle Lumera on sõbralik mees, kes tuleb ise toime, kuigi on insuldi järel osaliselt halvatud. Foto: Urmas Luik

Et mehed kõik nööri mööda käima panna, on vaja iga päev kohal olla, märgib Vändra valla Vihtra päevakeskuse majutusüksuste juhataja Riina Rullingo asjalikult.

”Kogukondlik elukoht on etapp enne hooldekodu. Mehed elavad siin oma pensioniga ära, sest kohamaksu suurus lähtub pensionist või sissetulekust. Vald ei pea midagi peale maksma,” kirjeldab Rullingo. Ta tõdeb, et valla sotsiaalkorteritest välja kasvanud Vihtra majutusüksust võib tõesti nimetada pigem kogukondlikuks pansionaadiks, see on Pärnumaal ja Eestiski ainulaadne.

Rullingo teab, et meediakajastuste tõttu on paljud ära hirmutatud ja arvavad: sotsiaalkorter on viimane koht, kuhu minna. Suurlinnades on need joodikute pesad ja ajutised peavarjud ühiselamutes, kust igaüks, kes vähegi veel suudab, esimesel võimalusel pageb. Maapiirkondades asuvad sotsiaalkorterid tihti vanades viletsates majades, kus elatakse, nagu osatakse. Nii imestavad külalised Vihtra majutusüksusega tutvudes sealse korra ja sõbraliku õhkkonna üle. Ja vallal on kavas pinda juurde osta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles