Tihased tulevad koju kätte

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rasvatihased.
Rasvatihased. Foto: Karl Adami

Vähem kui kümme aastat tagasi ilmnes, et mul on tõsisem linnuhuvi. Esimeste sammudena kummutasin müüdi kodukülas. Nimelt arvati, et kollased tihased on isased ja hallid emased. Nii mõnelgi peegeldus näol nördimus, kui ta kuulis, et need on hoopis eri liigid ja nii-öelda halle tihaseid on meil suisa kaks liiki.

Tihastega tutvumine on algaja linnuhuvilise jaoks kindlasti mugavam kui näiteks kohe esimesel tegutsemispäeval rüüti taga ajama hakata. Paljud tihaseliigid tulevad meile piltlikult ja otsesõnu koju kätte. Sügis- ja talvekuudel võib tunduda, et viimne kui üks lind on lõunamaale putkanud, kuid õnneks leevendavad seda hirmu metsast või koduaiast kostvad mahedad toksimised ja sädistamised.

Kuigi toimub mõningaid rändeid, on valdav osa meie tihastest paiksed. Need on linnud, kes jäävad. Meie levinumad tihased on musttihane, rasvatihane, sinitihane, tutt-tihane, põhjatihane, salutihane. Eestis kannavad tihase nime ka kukkurtihane ja sabatihane, kuid tihase perekonda nad ei kuulu. Eesti ornitoloogiaühing valis 2016. aasta linnuks rasvatihase, kuid tutvustamist väärivad teisedki tihaseliigid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles