Eelmised kaks nädalat olid Pärnu Mai lasteaia 4. rühmas avastusterohked.
Igal tööl on oma lõhn
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suunatud uurimusliku õppe meelte teemat läbides on lapsed jõudnud tutvuda juba nägemis-, kuulmis- ja kompimismeelega. Nüüd sai käsile võetud haistmismeel. Meelte teadlik kasutamine aitab inimesel ümbritsevast maailmast rohkem teada saada.
Lapsed tegid tutvust mitme vana, kuid siiani elujõulise ametiga: lambakasvataja, sepp ja kalur. Selgus, et igal tööl on oma lõhn.
Miks lambaid kasvatatakse? Miks lambavill tundub katsudes rasvane ja lõhnab imelikult? Kuidas ja miks lammast pügatakse? Kõik küsimused leidsid vastuse. Selgeks sai teekond lambavillast kudumiteni.
Peale teadmistele lammastest ja nende kasvatajatest said lapsed meelte abil tunda villa pehmust ja lõhna, õppisid lõnga kerima ja meisterdasid seda oskust kasutades endale lamba.
Sepa amet ja tööriistad pakkusid suurt huvi nii poistele kui tüdrukutele. Lapsed teadsid, et sepp on tugev mees, kes taob tulisest rauast naelu ja hobuseraudu. Aga kuidas see töö täpsemalt käib, polnud keegi näinud. Võtsimegi ette õppekäigu Pärnu sepikotta, kus meid võõrustas sepp Aleksei.
Lapsed nägid, kuidas kasutatakse alasit ja vasarat ning kuidas tule kõrgust saab reguleerida. Põnev oli näha, missuguseks muutub kuumaks aetud metall ja haista selle lõhna. Soovijad võisid tunda oma käes haamri raskust ja rauda taguda. Hea meelega proovisid seda tööd ka tüdrukud. Sepp näitas sepiseid ja vastas küsimustele. Laste suureks rõõmuks valas ta meile uueks aastaks õnne. Oli huvitav vaadata, kuulda ja ninaga tunda lõhna, kui metallitükk vedelaks muutus ja siis külmas vees sisisedes uue kuju sai. See oli nagu ime. Meile toob õnne tore istuv inimkuju, kel „münt“ süles.
Külaskäigu lõpetuseks laulsime tuntud laulu “Sepapoisid“ ja kinkisime sepale ühiselt küpsetatud piparkoogi-hobuserauad. Rühma lõhnatabelisse saime lisada toredad omadussõnad: õli-, raua-, tule- ja suitsulõhn.
Alanud merekultuuri aastal võtsime luubi alla kaluri ameti. Mida kalur oma töös vajab? Millised on ohud merel? Missugused kalad elavad meres? Millega neid püüda saab? Tore, et osa lapsi oli isade või vanaisade seltsis nendele küsimustele juba vastused leidnud ja jagasid oma teadmisi. Kõik mõistsid, et oma lõbuks kala püüda ja kaluritöö on ise asjad. Selle töö lõhngi on eriline – kalalõhn, mis jääb riiete ja käte külge. Raamatust „Mirjam ja kalad“ said selgeks tuntumad Eesti merede kalad ja nende kehaehitus. Nuusutasime eri viisil valmistatud kalade lõhna: suitsu-, soola- ja kuivatatud kala. Kõik lapsed teavad, et meie rahvuskala on räim.
Käisime sadamas, kus nägime jäälõhkujat ja kaluripaati. Hiljem kajastus nähtu laste maalitud piltides ja meisterdustes.
Meeled on meie head abilised, kui oskame neid kasutada maast madalast. Meeltel on mälu!