Teed juhatab karvane abiline

Karin Klaus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Luik

2007. aastal, kui Kai Kuusk ühest silmast enam ei näinud, tutvus ta Pärnus pimeda naise ja tema juhtkoeraga.

“Olin vaimustuses: nii tark koer, otsib uksi ja näitab sebrasid!” mäletab Kai oma elevust juhtkoeraga kohtudes. “Olin kindel, et mina üksi valge kepiga tänaval käia ei taha, ja kuna olen koerainimene, tundus juhtkoer õige lahendus.”

Kai tegi avalduse Tartus asuvasse juht- ja abikoerte kooli ja ootas kaks ja pool aastat, sest koerasoovijaid oli järjekorras palju. Kui Janet lõpuks vajalikud treeningud läbis ja 2009. aasta juunis Kai juurde jõudis, nägi naine veel koera suuri musti silmi ja õues ähmaselt majade piirjooni. See aitas paari kuu vältel koeraga Pärnus ringi käia ja talle eri marsruute õpetada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles