Kelgukoerad kipuvad isegi koerailmaga rajale

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mutimuudi koerakasvanduse peremees Ain Reppo kõnnib ühes poja Lauriga aedikute juurde ja iga viimne kui üks 31 loomast saab aru, mis juhtuma hakkab. “Võta mind! Võta mind!” klähvivad nad üle teineteise, et olla üks kaheksast kelguvedajast.

Veel samal hommikul seadis aknast avanev vaatepilt kahtluse alla, et peremees täna loomad üldse rajale lubab: väljas valitseb halb suusa- ja arvatavasti veel hullem rakendisõidu ilm. Paar päeva varem, kui talu peremehe Ainiga külaskäik kokku sai lepitud, laius maapinnal paks ja kohev lumi.

“Täna peaks veel kindlasti sõita saama, põllul on rajad sees,” hajutab Ain telefonis meie kahtlused. Sõidame Torini, pöörame vana kõrtsi juurest paremale ja kahe kilomeetri pärast näemegi kelgukoerte kasvanduse silti. Meid võtab vastu peremees ja on kuulda, et kaugusest annab tervitused edasi paarkümmend haukuvat hinge. Kuna on argipäev, toimetab koertega vaid meespere, ent nädalavahetuseti askeldavad seal pereema Kersti ja tütar Dairigi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles