Kaupo Meiel: Kukkuvate kivide kirik

Kaupo Meiel
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Tuleb ilmselt sõna otseses mõttes jumalat tänada, et Pärnu Eliisabeti kiriku fassaadilt pudenenud kivid inimelu ei nõudnud. Napilt läks, väga napilt. Võib vaid ette kujutada, milline šokk võis rahulikke jalutajaid tabada, kui päris nende lähedale surmavalt ohtlik kivilasu langes.

Eliisabeti kiriku halvast seisukorrast on sagedasti kõneldud. Selles, et pühakoda on kehvas olukorras, võivad veenduda kõik, kes Pärnu ühest väärikamast vaatamisväärsusest mööda kõnnivad. Nüüdsest soovitaks muidugi kõndida teisel pool teed.

Milles siis probleem ja miks laseme 1747. aastast pärit kirikul laguneda, sest just seda hoone vääramatult teeb? Eliisabeti kiriku kogudus ei ole väga väike, aga ükskõik kui suur see polekski, ei suudaks koguduse liikmed ise eales seda raha kokku panna, mis kiriku põhjalikuks renoveerimiseks vaja läheks. Kui koguduses oleks aktiivseid ja ettevõtlikke inimesi, võiks tänu neile tõesti imet teha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles