Vändra Vapruse eestvedaja: oleme üheskoos üks pisike Vändra

Pärnu Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vändra Vapruse klubi juhatuse liige, peatreener ja mängija Ranet Lepik.
Vändra Vapruse klubi juhatuse liige, peatreener ja mängija Ranet Lepik. Foto: Vändra JK Vaprus

Vändra Vapruse klubi juhatuse liige, peatreener ja mängija Ranet Lepik rääkis uue hooaja eel intervjuus jalgpall.ee-le, miks pole väikses kohas klubi ülalpidamine sugugi lihtne töö.

Vändra jalgpalli eestvedaja kommenteeris oma varasemaid väljaütlemisi ja rääkis otsuste põnevatest tagamaadest.

Vändra Vapruse jaoks algab Esiliiga hooaeg 25. veebruaril kell 19, mil võõrsil kohtutakse Tallinna Kaleviga.

Eelmise hooaja lõpus ütlesite avalikult välja, et Premiumi liigasse tõusta te ei soovi. Ka veebruarikuises Jalka ajakirjas andsite mõista, et kõrgliiga pääset te tuleval hooajal ei püüa. Kui 2016. aastal teeniksite sportlikel alustel õiguse mängida Premiumi liigas, kas loobuksite sellest võimalusest? Mis peaks Vändra Vapruse jaoks muutuma, et tulevikus omaksite visiooni ja eesmärki Premiumi liigas?

Kes vähegi aru saab, mida tähendab ühe kõrg- või esiliigaklubi edukas töös hoidmine, saab aru, miks ennast niiviisi väljendanud olen. See, et oleme sportlikult tõusnud ühe ja sama satsiga neljandast liigast esimesse, on saavutus omaette. Kes tahab, võib julgelt järele proovida. Soovime üheskoos Vändraga kogu südamest edu neile selles ettevõtmises. Kas, kuidas ja miks on küsimused, mis leiaksid vastuse siis, kui tegelikult säärase tulemuse välja võitleksime. Oleme realistid, seega keskendume sellele, et igapäevaselt oleks klubiliselt kõik parimas võimalikus korras.

Uskuge, kui juba suurte linnade korralikel klubidel on raske, kuigi pea iga ameti peal on töötaja, on siin väikeses Vändras veel raskem, kui ühel ja samal ajal on vaja saja asjaga tegelda ning olla ühel ja samal ajal mitmes kohas. Ma ei nõustu arvajatega, kes on öelnud, et meie klubil ei ole sihti ja visiooni kõrgemal mängida. On küll, ja kuidas veel, sellepärast me Esiliigas mängimegi, kuid ressursid seavad piirid. Pean silmas nii raha kui ka inimesi. See, mis muutuma peab, on vaid üks.

Kui aeg on küps, oleme kasvatanud tasemel mängijaid ja meie klubistruktuur on muutunud normaalseks – miks mitte? Praegu oleme sellest kõigest alles väga kaugel, seepärast üritamegi teha asja nii hästi, kui oskame, ega püri iga hinna eest kõrgeimasse seltskonda. Meie jaoks on igas mõttes eneseületamine kõik klubiga seonduv. Esiliigas mängimine, litsentsi omamine, järjepidevuse loomine ja parimate tingimuste võimaldamine on suur väljakutse, et end erksana hoida. Loomulikult annaks tõuke võimalikuks tõusmiseks ka jalgpallikultuuri areng Eestis, kuid ükski traditsioon ei teki nipsu lüües, vaid ikka pikkade aastatega.

Mainisite Jalkas, et kui uuel hooajal Esiliiga jalgpalli poleks Vändra jaoks olnud, oleksite soovinud kolida hoopis teise liigasse. Miks on Esiliiga B-tasemel mängimine Vändra jaoks vastuvõetamatu?

Jällegi on inimeste arusaam asjadest pisut nihkes. Kohe kindlasti ei ole Vändra jaoks Esiliiga B-tasemel mängimine vastuvõetamatu. Ka see liiga on õigel ajahetkel omal kohal. Küsimus on laiem, sest mis tahes liigas mängimine nõuab tingimusi. Plusside ja miinuste kokkulöömisel kaldus kaalukauss praegu teise liiga kasuks. See olnuks minek lihtsama vastupanu teed, kuid vahel tuleb teha samm tagasi, et mitu pikka sammu saaks edasi astuda.

Lihtsustatult kokku võttes mõtlesime, et aja- ja rahakulu on Esiliiga B-taseme amatöörmeeskonnale kõrgetes liigades mängides kõige suurem. Vanematel mängijatel poleks olnud motiivi sellel liigatasemel rasket tööd teha. Samuti on raske ühitada tööd, eraelu ja sporti. Me ei ela Tallinnas, et istud trammile ja sõidad Piritalt Lillekülla ja trenni asemel mängid hoopis liigat. Kõik kahjuks ei ole nii must ja valge, kui pealtnäha paistab. Ainult noortega seal mängida ei olnuks jõukohane. Need olidki peamised põhjused.

Loomulikult on veel mustmiljon asja, mis omavahel seotud, kuid kõikide asjade pikal kaalumisel kujunes otsus just selliseks: võtta vaheaasta või kaks.

Uuel hooajal olete loobunud Vändra Vapruse II meeskonnast ja olete oma duubelvõistkonnaks valinud Pärnu Vapruse. Millest selline muutus? Millises võistkonnas Vändra järelkasv edaspidi mängib?

Teise võistkonna loobumise otsus tuli väga raskelt. Peamine põhjus, miks nii otsustasime, oli see, et osa jalgpallureid lõpetas mängimise, mõne anname uueks hooajaks teistele klubidele ja alati ei tule mängijaid nii kiirelt peale, kui vaja. Meil on klubis üks aastakäik (1997) katmata ja sellestki on auk. Mängijaid ei jätkunud kahe võistkonna tarbeks.

Duublite süsteem ei soosi meiesuguste klubide käekäiku ja nii see paraku läks. Pärnu Vaprusega oleme aastaid koostööd teinud ja sellest klubist ise välja kasvanud, seega tundus loogiline samm nendega duublisuhtesse astuda. Neil on ambitsioonikas meeskond, mängijatel on nälg kõrgemal tasemel mängida, seega kasu võib olla mõlemapoolne.

Kahjuks ei tulnud koostööd Pärnu linnameeskonnaga, kelle abiga saanuks korraliku püramiidi kokku klopsida ja nii mõnigi mängumees saanuks vähemalt Esiliigas edasi pallida.

Pärnumaal on igas liigas peale Esiliiga B oma võistkond, seega oleks uhke ühise asja nimel seljad kokku lüüa. Vändra järelkasv, kes on meeste mängu piirimail, peab sel hooajal piirduma Eliitliigades mängimisega. Keegi ei keela ka esinduse mehi üle mängida, et enesele koht Esiliigas välja võidelda. Kindlasti on pikas perspektiivis plaan uuesti teine võistkond välja panna, kuid kui juhendid lubavad, jätkub duubli suhe Pärnuga. Muutuda võiks mängijate liigutamine ühest võistkonnast teise.

Kuidas on esindusvõistkonna koosseis uuel hooajal muutunud?

Esindusmeeskonna koosseis on peamiselt sama nagu viimastel hooaegadel. Mõni mängija loobus, mõni on edasi liikunud, liitunud on hulganisti noori, kuid on ka neid, kes parematel jahimaadelt tagasi on tulnud.

Inimesed Eesti eri paikadest on öelnud, et Vändra kodustaadion ja selle tribüün on Eesti üks pealtvaatajasõbralikumaid ja optimaalsemaid lahendusi keskmise suurusega klubi jaoks.

Kui teised Vändra Vapruse sugused klubid üle Eesti sooviksid samasuguse kvaliteediga staadioni ehitada, mida nad selleks tegema peavad? Kuidas õnnestus Vändral endale nii hea staadion ja tribüünihoone saada?

Tore, kui inimestele Vändras meeldib ja nad sedasi arvanud on. See teeb tuju heaks ja on suurim tunnustus meile, kui siinne asi inimestele korda läheb. Staadioni saamise lugu on aga puhas juhus, sest aeg oli selline. Paarkümmend aastat ei olnud siin mingit remontigi.

Mõni õnnelik kokkusattumine ja Vändra alevivalitsuse hea otsus tagasid sellise tulemuse, nagu Vändras näha võib. Liiga lihtne oleks öelda, et olge õigel ajal õiges kohas ja tehke oma tööd südame ja suure innuga, siis tuleb ka staadion, kuid mingi aluse see siiski annab. Kuidas ja mida tegema peab, et selline staadion ehitada, peaks olema küsimus pigem meie kohalikule omavalitsusele, mitte meile. Meie saame neile ainult südamest tänulikud olla.

Arvestades Vändra suurust (umbes 2500 inimest), oli Vapruse mängude pealtvaatajate arv eelmisel hooajal Esiliigas vägagi soliidne – keskmiselt 115 inimest mängul. Liiga arvestuses olite selle arvuga teisel kohal Rakvere järel. Mis on teie edu saladus?

Kui vaadata veel paar hooaega tagasi, tundub 115 inimest mängul naljanumber. Muidugi olnuks selgi hooajal pealtvatajate arv pisut suurem, kui mõnda mängu Pärnus ei oleks pidanud mängima. 115 inimest on ikkagi väga vähe. See ei kahanda muidugi nende inimeste panust, kes staadionile tulid ja häälekalt kaasa elasid.

Olen Pärnus mänginud tuhande ja rohkemapealise publiku ees, see, et oleme liiga väikesed, inimestel on paha koleda ilmaga mängu vaadata ja staadionil ei pakuta pirukat, pole mingi õigustus. Jah, need kõik on tegurid, mis mõjutavad üldist tulemust, kuid peamine on, kes väljakul viibivad ja kuidas nad seal oma asja ajavad.

Joonistan mõtteliselt lahti ühe skeemi: klubis on 250 pallurit ja igaühel on vanemad, kellel omakorda on vanemad, neil kõigil on kaks sõpra, kes võtavad veel kaasa ühe sõbra. Kui nendest pool tuleks iga kord mängule, oleks juba mitu Vändra tribüünitäit rahvast kohal. Kõik on omavahel seotud, aga traditsioonid ja kultuur ei teki üleöö. Mõtlemist peab muutma. Kõige parem on seda teha heas mõttes mõjutades, sellepärast räägitaksegi, et kui oleks pirukas ja präänik, küll siis oleks ka rahvas.

Meie edu ei pea ma eduks, vaid loomulikuks arenguks, sest meie väiksus on siinkohal eelis. Väljakul on needsamad kohalikud kutid, keda nende sõbrad, lapsed, emad ja isad vaatamas käivad. Me ei ole klubilises mõttes teinud peaaegu mitte midagi selleks, et rahvast staadionile saada, oleme lihtsalt üheskoos üks pisike Vändra.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles