Äsja Pärnu linnavolikogus heaks kiidetud Riia, Pärnu, Tallinna, Tartu, Vilniuse ja Klaipeda koostöömemorandum alkoholikahjude ennetamiseks ja vähendamiseks võib pelgalt heade kavatsuste protokolliks jäädagi. Vähemalt linnajuhtide selgitused ei anna põhjust arvata, et läheb mingiks sisuliseks tegevuseks.
Omavalitsused saavad tõesti esitada parlamendile seaduste muudatusettepanekuid, aga mis sellest tolku on, kui pole tahet ja tegevuskava olukorda muutmiseks. Pealegi tuli koostöömemorandum kehval ajal. Eesti riigikogus püüab minister Jevgeni Ossinovski samalaadseid seadusemuudatusi just läbi suruda. Teine minister Urmas Reinsalu tegi tema plaani maatasa, ja tõenäoliselt põhjusega.
Mida võiks Pärnu linn omaalgatuslikult rohkem piirata? Kuidas vähendada alkoholi kättesaadavust? Ehk võiks hakatuseks Pärnu kesklinnas kokku lugeda ja välja arvutada, mitme meetri tagant on järjekordne alkopood. Milline on linnavalitsuse roll kärakaäride praeguse tiheduse kujunemisel? Volikogu aseesimees Jüri Kask viitas oskusele napsi võtta ja sellele, et enne sõda jõid ainult pätid pudelist. Kaske parafraseerides on ajal, mil noorteseltskonna lahutamatuks kaaslaseks on rummipudel ja kokakoola, ainult pätid need, kes ei joo pudelist.
Alles räägiti päid noogutavale volikogule, et Eesti eesmärk võiks olla ennetustööga tõsta seda vanusepiiri, mil noored alles loovad tutvust rohelise maoga. Võib-olla ei olegi nii jumalavallatu selle käigus noortepäraselt selgitada, millised on nende viisil alkoholi tarbimise tagajärjed ja miks on oluline peale hammustada. Viimasega seoses meenub hiljuti kuskil maakohas korraldatud klunker, kus noortel nõtkusid lauad kangemast kraamist, kuid süüa polnud ivagi. Piirangud üksi ei aita. Vaatame, milliste epohhiloovate ennetusprojektidega tuleb koostöömemorandumi osas välja Pärnu linn.