Surnuna kasulikum kui elavana

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

“Tütre elukaaslase suhtumine minusse muutus kardinaalselt, kui olin kodumaja tütrele pärandanud,” imestab hallipäine Maili ikka veel. “Oli ilmne, et ta tahtis must lahti saada, sest pärast testamendi tegemist olin surnuna kasulikum.”

Maili elab praegu koos tütrega ja on ratastoolis, aga saab sellest karkude abil tõusta ja pisut liikuda. Ta on tütrele ja lapselastele vähemalt niipalju abiks, et teeb õhtusöögi valmis. Ratastooli sattus ta seitse aastat tagasi tütre elukaaslase pärast.

Eramaja heas rajoonis peetakse väärtuseks. Kui selle juurde kuulub õuemaja, on see topeltväärtus. Maili just sellises elas. Abikaasa oli surnud. Kui kaheksakümneselt kondivalu ja väsimus üha enam tunda andsid, kaalus ta maja andmist tütrele, kes oli ainuke laps. “Mul oli tast kahju: mõlemad lapsed muretses nii, et kumbki on ise mehega. Järjekordne elukaaslane näis praktiline ja võimukas, aga lastega lävis normaalselt,” jutustab Maili.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles