Kadri Simson: Endasse uskumise aeg

Kadri Simson
, riigikogu liige (Keskerakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadri Simson.
Kadri Simson. Foto: Erakogu

Korralik talv ja imeline suvi, suured ootused kusagil kõrgel ja kaugel, karm arvestus ja pingeline võimalustejaht inimeste argipäevas. Nii võiks iseloomustada 2010. aastat Eesti rahvale.

Aastat, kui lõppude lõpuks peatus kiire langus Eesti majanduses ja vahepeal jahmatava tempoga pikenenud töötute read hakkasid veidi lühenema. Seda tuli oodata kaua. Kahtlemata andsid soe suvi ja puhkajate hordid nii tarvilikku kriisiaegset hapnikku Pärnumaa ettevõtetele ja nende töötajatelegi. Suvine päike tõrjus masumeeleolu ja pani rahakotid taas avanema. Näis, nagu olnuks kõrgemad jõud vähemalt sedapuhku meie poolt.

Kuid selle juhusliku vedamisega liitusid muudki jõud: Eesti inimeste distsiplineeritus, töökus ja leidlikkus – meie töötajate omadused, millest sageli saab selgemalt aru Eestist ära käies.

Kusagil töötasid aga palehigis leidlikud reisiagendid, kes jõudsid selleni, et turist otsustas oma puhkuseraha kulutada Eestis ja Pärnumaal, mitte mujal. Kuskil helistasid energilised ettevõtjad läbi võimalikud välispartnerid ja leidsidki oma kaubale uue turu ning tõid töötajaile järgmised tellimused. Need inimesed olidki 2010. aasta tunnustamata kangelased. Nende töö tõi Eestisse vajalikku välisraha.

Ka üks võib olla lahinguväljal sõdur ja isiklik tublidus on ennegi lootusetuse taas lootuseks pööranud. Kuid 2010. aasta õppetund on seegi, et isiklik tublidus ei saa asendada riiklikku poliitikat ega tarka suunamist. Ja siin on Eestil tublisti arenguruumi. Õigemini on töötajal ja ettevõtjal õigus eeldada samasugust leidlikkust ja visadust nendelt, kelle käsutuses on Eesti suurim eelarve – Eesti Vabariigi eelarve, ehk oma riigi valitsejatelt.

Siin kohtame veel palju fatalismi ja pessimismi, suhtumist, et “las maailmamajandus möllab, meie asi on oodata, kuni raju lõpeb, ja vaadata, mis siis järele on jäänud”. Eesti väiksus ja nõrkus ei tohi olla vabanduseks tegevusetusele ja saamatusele.

Valitsus ei saa olla kui sõltumatu vaatleja ajal, kui töökohtade arv väheneb, majandus on madalseisus või hinnatõus saavutab koha Euroopa tipus. Professor võib ebameeldivaid arve tõlgendada, kuid valitsusliige peab neid muutma. Seepärast vajame järgmisel, 2011. aastal valitsuselt sellist muusikat, mis senistest kolmeduurilugudest rohkem suudab.

Visa Eesti töötaja pole oma käsi pessimistlikult rippu lasknud ega oodanud raju möödaminekut. Tema on uskunud Jüri Leesmendi ja Alo Mattiiseni laulu ainetel “ennekõike enda’asse”.

Mida vajame 2011. aastal? Kriisi arvete maksmist. Paljudele, kes kaotasid töö ega ole seda siiani leidnud, pole Eesti majanduse allakäik siiani peatunud ja selliseid inimesi on jätkuvalt palju siin Pärnumaal. Ei ole vahet, kas kehtib kroon või euro, kui puudub püsiv inimväärne sissetulek. Oleme rahvas, kes peab praegu noori saatma ellu üsna kesiste väljavaadetega tööd leida. Ometi oleme neile pikalt rääkinud, kuidas hea haridus on eluks parim garantii.

Kõigile neile inimestele on Eesti valitsus jätkuvalt võlgu, sest nõnda palju on neile räägitud peagi saabuvast heaolust ja nõnda vähe on seda ikka veel näha.

Kuid see pole kõik. Peame vastama küsimusele: kuidas saavad Eesti noored edaspidi kõrghariduse? Kas paneme kõik maksma õppemaksu, nagu sisendab meile iseka rikka inimese ideoloogia? Või on kõrgkool ikkagi iga võimeka võimalus, sõltumata sellest, kui palju saavad palka tema vanemad?

Peame otsustama, kas ühtmoodi tõstetud pensioniiga on õiglane olukorras, kus töö ei kuluta kõiki ühtemoodi. Peame küsima endalt: kust saab Eesti tulevikus oma elektri ja kas meie maksukoorem, milles üsna vähe ühist suure osa ülejäänud Euroopaga, on jagatud õiglaselt? Mismoodi saame teha Eesti meeldivamaks, viisakamaks ja sallivamaks riigiks?

Nagu näete, küsimusi Eesti elu korraldamise kohta, mille vastused sõltuvad eelkõike meist endast, mitte kellestki kusagil kaugel, on palju. 2010. aasta oli meile väärtuslik õppetund. 2011. aasta olgu endasse uskumise aeg.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles