Igale koolipoisile on ilmselt tuntuim rätsepa poeg Oskar Lutsu ”Kevade” kangelane Jorh Adniel Kiir.

Kuid tasub meenutada Jaan Krossi romaani ”Professor Martensi ärasõit” (1984), kus Peterburi rahvusvahelise õiguse professor Friedrich Fromhold Martens (1845-1909), lahkudes kodulinnast Pärnust oma elu viimasele rongisõidule, ütleb, et temale kuulunud maja ”Aia 6 oli õieti tema isa maja. Mille Martensi isa oli ostnud, kui Audru köstri koha pealt lahti lasti ja oli Pärnu tulnud ning püüdis oma elu viimastel aastatel rätsepaametit pidada”. Seega võime Pärnu aukodanikku Martensit pidada vähemalt osaliselt rätsepa pojaks.

Meenub veel üks seik: Pärnu esimese eestlasest linnapea, advokaat Jaan Leesmendi poja professor Leo Leesmendi meenutus oma nooruspõlve Pärnust. Ta märkis, et Leesmentide pere olevat lasknud riided õmmelda tollase Pärnu rätsepmeistri Kerese juures. Seega, meie kuulus maletaja Paul Keres oli samuti rätsepa poeg.

Rätsepmeister Kerese perega on seotud huvitav lugu. Nimelt kasvas Paul Keresega (1916-1975) koos Pärnus üles tulevane Kölni ülikooli professor, jurist ja diplomaat professor Boris Meissner (1915-2003).

Keres ja Meissner kui Pärnusse rändajad

Nii Paul Keres, kes oli sündinud Narvas, kui Boris Meissner, kelle sünnilinn oli Pihkva, olid Pärnusse sattunud saatuse tahtel. Meissneri pärnakaks saamine oli palju traagilisem kui Kerese lugu. Nimelt oli Meissneri baltisakslasest isa olnud juristina Pihkvas ametis kohtu-uurijana, kui bolševikud 1917. aasta sügisel võimu haarasid.

Kohtu-uurija Meissner oli sel ajal juba väga haige ja pojalt kuuldu järgi olevat tema südamehädadega seotud surm päästnud ta mahalaskmisest.

Mehe surma järel ei jäänud Meissneri naine saatusele lootma, vaid põgenes kaheaastase pojaga Pärnusse. Kuid ega Pärnuski oodanud kerge elu, sest venelasena tuli temal ja ta pojal taluda baltisakslaste võõristavat suhtumist.

Olgu öeldud, et Boris Meissneri elulugu ei leia me paraku baltisakslaste leksikonidest, kuigi isa järgi pidanuks see neisse mahtuma.

Oma elu lõpus meenutas professor Meissner enda suhteid rätsep Kerese perega. Pihkvast põgenemise järel pidi Meissneri ema leidma töö, et elatada ennast ja poega. Nii saigi naisest üks rätsep Kerese õmblejatest, kes meistrihärral aitasid klientidele rõivaid valmistada. Et Meissner oli tulevasest malesuurmeistrist vaid veidi vanem, oli loomulik, et poiste vahel tekkis sõprus, mis pani neid koos tegutsema.

Kuna tennisemäng oma elitaarsusega eeldab sparringupartneri olemasolu, oli Boris Meissner eduka rätsepa pojale hea kaaslane, kelle tennisega seotud kulud ilmselt rätsepa pere omadesse kirjutati.

Keres ja Meissner kui andekad tennisemängijad

Lapsepõlves ei mõelnud Meissner kindlasti sellele, et Martenski mängis kunagi Pärnus tennist. Meissneril läks kaua aega, enne kui saatus kinkis talle majandusliku jõukuse, mille puhul temagi võinuks öelda nagu Krossi romaanis Martens, et Pärnus on tal tennisereketid ja Peterburis teine komplekt ja Sestroretskis kolmas ...

Meissneri meenutust mööda olnud Keres ja tema suured tennisefännid ja nende ühistöö kandnud kiiresti vilja. Veel enne, kui saatus noored mehed eri radu käima viis, olnud nad Eestis paarismängus arvestataval tasemel. Kerese tennisemänguoskuse on Valter Heuer jäädvustanud ajaloo tarvis. Seda, milline oli Boris Meissneri hilisem kokkupuude tennisega, võiks ilmselt tema leselt Irene Meissnerilt Kölnis küsida.

Kölnis asus Meissnerite kodu kohe kuulsa Kölni katedraali lähedal. Huvitav on märkida, et Irene Meissner Tallinna tüdrukuna oli lapsena eesti lastega mängides palju paremini omandanud eesti keele kui ta mees. Seega tekib kahtlus, et Keres ja Meissner rääkisid oma jutud noorpõlves saksa keeles, sest rätsepmeister Keres ehk isegi tahtis, et poeg enam saksa keelt harjutaks, kui maarahva keelt oma ateljee õmblejanna pojale edasi annaks.

Rahvusvahelise õiguse ja Venemaa ekspert Boris Meissner läks pärast Pärnus gümnaasiumi lõpetamist Tartusse ja õppis 1939. aastani esialgu õigusteaduskonna kaubanduse osakonnas ja seejärel õigusteaduskonnas.

Hiljem on Meissner meenutanud, kui suur tähtsus oli tema kujunemisel juristiks professoritel Ants Piibul ja Jüri Uluotsal, nende mõtetel Eesti riigi õiguslikust järjepidevusest.

Meissner ei osanud algul ette kujutada, et 1939 Eestist lahkudes oli ta peale Tartu ülikooli diplomi kaasa võtnud väga suure armastuse nii oma alma mater’i kui Eesti vastu.

Ajaloolastel kulub ilmselt veel aega, et pääseda arhiivides ligi materjalidele, mis aitaksid mõista, mida Meissner jõudis Saksamaa välisteenistuse heaks teha. Meissneri tegevus aastatel 1939-1945 vajaks samuti eraldi uurimist, sest NSV Liidus oli ta pikka aega persona non grata ja tema raamatud impeeriumis keelatud. Kuid viha võis põhjustada ka Balti riikide kaitseks kirjutatud doktoritöö.

1955. aastal kaitses Meissner Hamburgi ülikooli juures professor Rudolf Launi juhendatud doktoriväitekirja ”Die sowjetische Intervention im Baltikum und die völkerrechtliche Problematik der baltischen Frage”, mis siiani on parim ilmunud teaduslik tekst ja analüüsib ebaõiglust, mis NL Eesti Vabariigi kallal toime pani.

Meissnerit autasustas tema eluajal kolm riiki. Kui abi eest Eesti Vabariigi taastamisel sai temast Maarjamaa Risti kavaler, siis Rootsi Kuningriikki hindas tema teeneid väärika ordeniga.

Saksamaa Liitvabariik jõudis aga Meissnerile töö eest välisteenistuse nõustamisel anda komplekti Saksamaa Liitvabariigi teeneteriste.

Meissner armastas naljatada, et tal on kõik Saksamaa teeneteristid, mis ”surelikele ja mitteriigijuhtidele annetatakse”.

Saksamaa välisteenistusele olid tähtsad Meissneri teened, kui ta Moskvas pärast Teist maailmasõda Saksa saatkonna üles ehitas ja rajas Kielis ning siis Kölni ülikooli juurde instituudid Saksamaa välisministeeriumi toetamiseks. Vana mehena hakkas ta üha enam mõtlema Eestile ja teenistuses oli ta sel ajal juba palju vabam. Nii oli ta siiralt õnnelik, kui 1996. aastal Tartu ülikooli audoktori tiitli vastu võttis.

Meissner läks ajalukku Saksamaa Liitvabariigi välisministeeriumi eksperdina, kes pakkus oma teadmisi riigile alates kantsler Adenauerist kuni aastani 2003. Eriti oli Meissneri nõu välisministeeriumil tarvis ajal, kui Saksamaa pidas läbirääkimisi NLi ja selle õigusjärglase Venemaaga.

Ilmselt läheb rahvusvahelise õiguse ajalukku Saksamaa ühinemisel Meissneri klausel seoses ettepanekuga nimetada see leping suureks lepinguks (bolšoi dogovor), mis olevat aidanud alustada vahepeal toppama kippunud ajaloolist läbirääkimisprotsessi.

Kerese ja Meissneri kohtumised pärast sõda

Keres juhtus NLi malekoondisega ka Saksamaa Liitvabariiki, kuid lapsepõlvesõprade kohtumised olid ikkagi keerukad.

NLi malekoondisele korraldati Saksamaal alati igasuguseid vastuvõtte ning Meissneril polnud välisteenistuse ametnikuna keeruline neile sattuda, kuid kogenud mehena pidi ta alati arvestama, et nendel kohtumistel tegutsesid aktiivselt NLi agendid, kes kõik maletajate kontaktid ”kapitalistliku Saksamaa esindajatega” fikseerisid. Soovimata teha kahju Keresele, pidid nende kohtumised olema võimalikult lühikesed ja varjatud üldises vastuvõtumelus.

Oma elu lõpul mõtles Meissner sageli enda vanale sõbrale. Nii rõõmustas ta, et Paul Keres jõudis meie viiekroonisele rahatähele, ning oli väga õnnelik temast rääkivate raamatute, eriti ”Mälestusi Paul Keresest” eest.

Kui Meissner oma 85. sünnipäeva puhul võttis ette reisi Eestisse, et üha halvenevale tervisele vaatamata käia oma noorpõlveradadel, lasi ta oma abikaasal Irenel jäädvustada end Pärnus fotole Kerese monumendi juures.

Mida Meissner seda tehes mõtles? Ehk jagas ta neid mõtteid abikaasaga, aga pole sugugi välistatud, et võib-olla ka mitte, sest ta oli tegude mees ... Aga millegipärast oli tal kindel soov veel kord seista just oma kunagise mängukaaslase ja tennisemängupartneri kõrval.