Eestimeelse keeleteadlase, õppejõu ja professori Eduard Vääri (pildil) sünnist möödub tänavu 85 aastat. Oma suved veetis ta Vändra mail ning kui Pärnusse asja oli, astus tingimata Pärnu Postimehe toimetusest läbi. Eesti keele ja meele säilimise murest olid kantud tema kaastööd lehele.
“Keelekaitsja” verivärske number ongi pühendatud Eduard Vääri 85. sünniaastapäevale. “Keelekaitsja” on kord aastas ilmuv Eesti keele kaitse ühingu kogumik. Tänavune on arvult kümnes. Selle numbri ilmumist on toetanud Eesti kultuuriseltside ühendus.
Kogumik on mõeldud kõigile, kes kasutavad eesti keelt ja on osalised Eesti kultuuris. Väljaande varasem eesmärk oli kaitsta eesti keelt, suunates oma lugejaskonda seda senisest paremini ja teadlikumalt kasutama. Tõdetakse, et selle sihi saavutamiseks on vaja rohkem eesti keele huvilisi.
”Sestap on ”Keelekaitsjal” vana eesmärgi kõrval ka uus: näidata eesti keele atraktiivsust, ärgitada üldist huvi eesti keele vastu, sest ainult huvi pinnalt võrsub tahe kasutada emakeelt paremini ja teadlikumalt,” kirjutab peatoimetaja ja koostaja Reet Vääri kogumiku eessõnas.
Eduard Väärile (1926-2005) pühendatud numbris on mälestusi ja meenutusi temast, samuti Vääri kirjutisi eesti keele, keelepoliitika, liivi keele, ajaloosündmuste kohta. Väärit kui õppejõudu ja kolleegi meenutavad Karl Pajusalu, Tõnu Tender, Maia Rõigas, Valve-Liivi Kingisepp, Inge Unt, Külliki Kask, Kaupo Ilmet.
Vaja on põlis-Eesti liikumist
Artiklis ”Eesti keele säilimise võimalusi” tõdeb elukogenud professor Eduard Vääri, et eesti keele ja eestlaste assimileerumise põhjusteks võivad saada rahvus- ja ohutunde kadumise suundumused.
Psühholoogiast on teada, et kõige suuremgi vale jätab jälje, kui seda pidevalt korratakse. Seda tarkust kasutati edukalt nõukogude ajakirjanduses, veel edukamalt kapitalistlikul meediaturul. Et kõrgeimate hüvedena ülistatakse raha ja füüsilist heaolu, vaimseid väärtusi aga alavääristatakse, ongi rahvus ja rahvuskeel liigitatud iseenesest hääbuvate nähtuste hulka.
Seegi alusväide on üle võetud kommunistlikust arsenalist. Vaimsete väärtuste tagaplaanile surumisega on Eestis tekkinud meedias tooni andev tõusikute kiht, keda iseloomustavad asjadekultus, välimuse ülistamine, miniskandaalid, vaimne piiratus, harimatus, kõlblusetus, eneseimetlus.
Tõusikute kaudu on meedial suurepärane võimalus alavääristada eesti rahvast, traditsioone, elulaadi, perekonda ja lapsi. Tõusikuid iseloomustab oma keele alavääristamine ja samale tasemele laskuvad tõusiklusest elatuvad ajakirjanikud.
Rahvus, keel ja sündimus on teineteisest lahutamatud. Rahvustunnet iseloomustab uhkus oma rahvuse ja keele üle, tahe anda lastele emakeelne haridus, olla võrdväärne muude rahvaste ja keeltega. Enamasti on eelmainitu seotud majanduslike võimaluste ja sündimuse kasvuga.
Analüüsides rahva psüühika muutuse põhjusi ja üldise pettumuse tagamaid, esitab Vääri üheksa punkti, mida veel saaks teha eesti rahvuse ja keele päästmiseks. Neist kõige olulisem on toetada valimistel kandidaate, kelle põhieesmärk on eesti rahva, keele, Eesti kultuuri ja riigi säilitamine.
Eesti Vabariik vajab võimu juurde tarku puhaste käte ja rahvusliku meelsusega inimesi. Kasuahned asjaarmastajad on oma tegevusega teinud meie rahvale ja riigile palju kurja, leiab professor Vääri.
Paraku ei soosita Eestis ausate ega võimekate inimeste esiletõusu ega võimulepääsu ja rahvuslikud erakonnad on suurerakondade kehtestatud seaduste ja osavate mahhinatsioonidega edukalt likvideeritud.
Vääri peab vajalikuks pöörduda kõikide nooremate eestlaste poole, et organiseerida ulatuslik rahvaliikumine oma rahva, keele ja kultuuri kaitsmiseks. Tegemist võiks olla põlis-Eesti (päris-Eesti) liikumisega ning algatus peaks tulema Tartu, Viljandi ja Pärnu noortelt. Rahvaliikumine peab olema sõltumatu ja vaba erakondlikest mõjudest.
Olla eelkäijatest arukamad
Artiklis ”Juured, sümbolid ja trendid” kirjutab Vääri, et meedia on loonud illusiooni, nagu oleksid eestlased ükskõiksed oma keele, kultuuri ja rahvuse suhtes. See on võimalik seetõttu, et meediasse ei pääse teistsuguste seisukohtade esitajad.
Kõneldes juurtest, mainib Vääri, et meie rahva juured ulatuvad kaugesse minevikku. Oma kodu, kultuur, rahvaluule, mütoloogia ja keel moodustasid juurestiku, mis oli kinni oma maas, püsis tänu sellele ja elas üle pärisorjuse.
Esimese üldlaulupeo ajaks olid eestlased oma juured avastanud ja omandanud rahvusliku iseteadvuse, mis innustas oma kultuuri, kirjandust ja majandust arendama ning kaitsma. Kujunes eesti rahvuslik kirjakeel.
Keelt ja rahvast kaitsevad sümbolidki. Keele saatuses on oluline kõneleja suhtumine sellesse: iseteadvus, keeleuhkus, ajaloomälu. Keele säilimisel on oma osa kujunditel, nendega seotud tavadel, legendidel ja kaanonitel. Nende kaudu süveneb rahva eneseuhkus.
Artikli alalõigus ”trendid” (eesti keeles suundumused, hoiakud, moed) käsitleb professor eestlaste trende suhtumises oma keelesse, kultuurisse ja rahvasse. Viimane eesti keelt, siinset kultuuri ja rahvast puudutav suundumus on nihilistlik omamaise alavääristamine-vältimine ja välismaise paremaks pidamine. See avaldub värvilise väliskauba eelistamises, maaelu hävitamises, oma kultuuri ignoreerimises ja eesti kirjakeele alavääristamises.
”Keelekaitsjas” on kordustrükina avaldatud veel Vääri artiklid ”Võõrsõnade liikumine eesti keelde”, ”Kirjuta ja räägi õigesti”, ”Liivi kiri ja kirjakeel” ning ”Kuus kildu minevikust”.
Viimasena nimetatu on mälestuskillud läbielatud ajaloosündmustest, kirja pandud mõttega, et lugejad võtaksid edasi arutleda meie raske ajaloo üle ja mõelda, kas kättemaks, pealekaebamine, kadedus ja muud tsivilisatsiooni algusest peale homo sapiens’i iseloomustanud jooned aitavad ikka säilitada oma riiki, rahvast, keelt ja kultuuri.
Isa jalgratta pärast ”vabastaja” kuuli tõttu pea surma saama pidanud Eduard Vääri soov oli, et tema mälusoppidest paberile jõudnud killud aitaksid lugejail elada, käituda arukamalt kui varasemad põlvkonnad.
Rohkem saab ”Keelekaitsjast” teada Eesti keele kaitse ühingu kodulehelt http://www.ekky.ee.