Jaanus Männik: Valigem mõistlik parlament!

Jaanus Männik
, Are vallavanem (Rahvaliit)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanus Männik.
Jaanus Männik. Foto: PP

Lumest ja sündmustest paks talv võimutseb kolmandat kuud. Kõigevägevamal oleks justkui kava viimaste aastakümnete sadamata lumevaru meile ikkagi täismahus kaela kallata.

Rõõmustavalt vägev ja vanadest aegadest tuttav talv kasvatab siiski üha tugevamat kevadeootust ja lõputu lumekoristus tühjendab omavalitsuste masus ja valitsuse eurokärbetes kõhnunud tengelpungi. Valitsus, mõistagi, ei väsi ennast kiitmast: euro käes, hinnad laes ja valimised ukse ees.

Iga kodanik saab 6. märtsil vähemalt poolemiljondiku osas mõjutada oma riigi arengusuunda ja elukorraldust. Muidugi pole iga üksikisiku võimalused suured, ometi ei ole mõistlik lasta kaasinimestel enda eest otsustada.

Valimistel on presidendi, koduperenaise ja põllumehe häälel täpselt ühesugune kaal. Kes ise ei otsusta, selle eest otsustavad teised. Ja poliitika tegeleb erandita kõigiga, eriti innukalt nülib poliitika neid, kes temast midagi ei arva ja kõrvale jääda püüavad.

Enne otsustamist tasub meist igaühel neid ja muidki aabitsatõdesid meelde tuletada. Muidugi on šokiteraapia riigivalitsemise tõhus moodus. Mis sest, et metsa raiudes ei lenda ainult laastud, vaid raiesmik vene kändudestki valendab ja kümnendik tööealistest emigreerunud on. Pisaraid ei usuta ja metsade taha ei nähta. Rahamaailm ja omamaisedki rikkad-ilusad kiidavad. Loobivad valitsusparteile kampaaniarahaks lausa miljoneid.

Ma ei arva, et Eestil on viimaste aastate globaalses kriisis kardetust halvemini läinud või et Andrus Ansipi – Mart Laari partei koalitsioon pingutanud ja edu saavutanud pole.

Jutt on sellest, et paremkreenis Eesti peaks vahelduseks siiski sotsiaalselt ja üle-eestiliselt mõtleva parlamendi ja valitsuse saama. Edust ja pingutusest pilvedes hõljuvad ja oma asendamatusest hõikuvad paremerakonnad vajavad kindlasti puhkust!

Me oleme juba võrdlemisi euroopalik riik. Ometi, erinevalt Euroopa Liidus valitsevast tavast, koormavad Eesti maksud rängalt vaesemat enamust. Jõukate rikkus ja välisfirmade kuninglik kasum on kriisiajalgi tagatud suurettevõtete tulumaksuvabaduse, vanemahüvitise ülikõrge ülemmäära ja kinnisvara ülimadala maksustamisega.

Kas panite tähele: Austraalia otsustas silmagi pilgutamata veeuputuse kahjude hüvitamiseks lisa-maksustada poole protsendiga üle 50 000 dollari ja ühe protsendiga üle 100 000 dollari aastas teenivad kodanikud. Eesti valitsev maksupoliitika on juba neli aastat hoidnud külmutatuna isegi tulumaksuvaba miinimumi, mille vähegi euroopalik tase peaks olema võrdne miinimumpalga ehk 4350 krooniga.

Eesti erakondade väike populaarsus, ülbus ja rahvast irdumine on eeskätt põhjustatud mustvalgest karistamatust ärplemisest “tipptegijate” – Reformierakonna ja juhikultuses Keskerakonna vahel. Puhkus ühele valitsusest ja teisele pealinnast on karjuvalt vajalik.

Nagu Rein Taagepera tabavalt on öelnud, kirjutab peaministri partei ikka ja jälle võidud enda, möödalaskmised aga partnerite nimele. Lausa hirmus oleks kõigile vanematele inimestele tuntud üheparteiline riigivalitsemine pealinna kõrval.

Eesmärk on, et iga Eesti piirkond, sealhulgas Pärnumaa, oleks parlamendis esindatud oma saadikutega – inimestega, kes on eluliselt huvitatud oma kodukoha ja seeläbi kogu riigi tasakaalustatud arendamisest. Inimestega, kes siin tuntud-teada ja kellelt saab vajadusel pärida, miks nii või teisiti.

Niisiis, dessantparteilastele hääle andmine tagaks pealinnakeskse Eesti jätkumise ja valitsemise rahastajate tagatubade kaudu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles