Hannes Toomsalu: Kas nekroloog, reanimatsioon või hoopis uue algus?

, erukolonel
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hannes Toomsalu.
Hannes Toomsalu. Foto: PP

Küsimusele, kas ees ootab nekroloog, reanimatsioon või uue algus, tuleb vastata nii rohelistel kui Rahvaliidul. Erinevalt rohelistest, kelle nimekirjas kandideerivaid vabatmehi tutvustati meedias igal sammul, ununes üldiselt, et Rahvaliidu nimekirjaski oli vabatmehi, kuigi mitte nii kuulsaid ega avalikke kui rohelistel.

Selline vabatmees oli allakirjutanugi, kelle parteitu staatusest said isegi head sõbrad teada üsna enne valimispäeva.

Kui rohelisi ja Rahvaliitu oleks selles suhtes võrdselt koheldud, olnuks ehk valimistulemuste üldpilt natuke teisem. Mitte küll väga suurel määral, sest näiteks Eerik-Niiles Krossi rahaline panus valimispropagandasse oli reklaamide järgi otsustades määratult suurem kui kõikide Pärnumaa Rahvaliidu kandidaatide panus kokku. Siit kulutatud reklaamiraha ja saadud häälte otsene seos, kusjuures väärtustest pole siinkohal mõtet rääkida.

Veidi minevikust

Nõusoleku kandideerida andsime üsna viimasel hetkel. Enne seda kohendasime platvormi realistlikumaks, õppisime organisatsiooni seest tundma ja korraldasime diskussioone Rahvaliidu imago üle.

Rahvaliidu vabatmeeste peamine probleem oli Rahvaliidu negatiivne maine. Ettepanekuid selle parandamiseks sai tehtud mitu: avalikult teatavaks teha, et iga kandidaat Rahvaliidu riiklikus nimekirjas lubab astuda kõrvale enam hääli saanud kandidaadi eest; jätta need valimised vahele, korrastada organisatsioon ja valmistuda kohalike omavalitsuste valimisteks; kommunikeerida Rahvaliidu uuenemist ja puhastumist kardinaalsete sõnumitega. Kahjuks seda ei toimunud ja tulemus on käes.

Veel enne valimispäeva vastati mitmele kandideerijale, et “kahjuks oled vales erakonnas” või “teie erakonnas kandideerib see ja teine”. Siinkohal ei saa süüdistada üksnes Rahvaliitu, vaid valimisperioodi õhustiku kujundajaidki.

Mis saab edasi?

Rahvaliidu esimees Andrus Blok ütles intervjuus BNSile, et Rahvaliit tuleb uuesti üles ehitada ja selle üle otsustab juhatus nädalavahetusel.

Sõnum oli täiesti erinev roheliste omast, kelle juhatus astus kohe tagasi, kui negatiivsed valimistulemused teatavaks said. Bloki sõnum pole usutav Rahvaliidu vabatmeestele ega ärksalt mõtlevatele Rahvaliidu liikmetele.

Osa vabatmehi panustas valimiste ajal rohkem, kui seda tegi mõni Rahvaliidu liige. Oli mis oli, kuid fakt on, et Rahvaliidu kadumisega kaoksid maaelanikega seotud väärtused, regionaalarengu (sealhulgas Pärnu) toetamine ja üldine tähelepanu konservatiivsetele väärtustele, nagu kodu, pere, maaelu areng, linnastumine.

Sotsiaaldemokraadid on regionaalprobleeme oma platvormis puudutanud kõige enam, paraku sotsid oma automaksuga pigem pärsiksid regionaalarengut, kui soodustaksid seda. Peale selle selgus, et juba valimisjärgsel päeval olid sotsid valmis ohvriks tooma astmelise tulumaksu lubaduse, näidates, et tegelikkuses ei saa ka sotside lubadusi uskuda.

Seega ei paista Rahvaliidule asendajat leiduvat ning Rahvaliidu kadumine ja asendumine sotsidega regionaalarengut positiivsemaks ei pööra.

Kas reanimatsioon aitaks?

Aeg on näidanud, et viimase aastaga pole Rahvaliidu mainet taastada suudetud. Jamad Juhan Aare esimeheks valimisega pärinevad just erakonna vanast koosseisust, millele on lisandunud mõningate tulipeade mõtlematus. Toetus Isamaa ja Res Publica Liidu liikmele ja kindluseta esinemine osal teledebattidel pigem süvendasid pilti segadustest Rahvaliidus, kui toetasid uuenemise kuvandit.

Kui Rahvaliidu eelmisel pereheitmisel lahkusid kogenenumad poliitikud, siis nüüd võivad ära minna asjalikumad ja perspektiivikamad algajad. Jääb üle küsida: kas üldse on tõenäoline parandada mingite võtetega praegust mainet? Võib-olla põlvkondade vahetusega pikemas perspektiivis?!

Vahest on hoopis mõistlikum luua uus erakond? Neli erakonda riigikogus võimaldab küll edukalt vastu võtta ühe või teise poole otsuseid, kuid süvendab teerullipoliitikat ja vastandumist.

Eesti poliitmaastikul puudub rahvuslik-konservatiivne erakond. Riigikogus on valdavalt esindatud liberaalsed väärtused, maaelu ega rahvuslikke väärtusi tähelepanu keskmes ei ole. Võib-olla seda polegi vaja, kuna elu koondub nagunii Tallinna ja Tartusse, kui viimase aastakümne siserändele lahendust ei leita.

Samal ajal pole erakonna moodustamisel mõtet, kui sellega ei ühine vabatmehed, väikeerakonnad ega üksikkandidaadid. Kas see on võimalik ja kas kõik individualistid on valmis oma ambitsioonid ühishuvidele allutama, jääb küsimuseks, millele tuleb leida vastus lähitulevikus.

Samasuguse dilemma ees seisab Rahvaliidu juhatus enne oma neljapäevast istungit.

Omalt poolt tahan tänada kõiki, kes andsid oma hääle Rahvaliidule. Minule andsid need valimised kasulikke kogemusi edaspidiseks ning suurendasid oluliselt tutvusringkonda.

Kahju ainult, et ausus, otsekohesus ja muud põhiväärtused jäid valimisvõitluses alla mammona vägevusele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles