Fred Jüssi esines Pärnu keskraamatukogus, jutustades kuulajatele lugusid loodusest ja tutvustades ühtlasi peagi ilmuvat helikandjat “Helipilte Eestimaalt”, millele on salvestatud rahvusmaastike helid, metsamuusika, kaunid kajad, olupildid öödest ja soodest.
“Kas teate, et maastikke võib kuulata?” küsib Jüssi. “Seal pole ainult linnu- ega loomahääled. See plaat on lõpuks niisugune, nagu me helireþissöör Külli Tüliga alati oleme tahtnud teha.”
CD-l leidub maastikke-sündmusi, mida enam ei kohta. Plaadil kõlab näiteks täisvõimsuses Manilaiu kõrede koor. See liik on Eestis väljasuremise äärel. Helikandja vahendab lindude ränderahutust ja öölindude hääli, on helipilte kassikaku pesa juurest, kevadiselt Viidumäelt. Samuti hetki õitsva vahtrapuu alt, tedreonnis kuuldut.
Aastakümned teie elust on kulunud helide ja häälte jahtimisele.
Uue plaadi helivalikuga tahaksin muuta kättesaadavaks selle, mis on oma. Et inimene leiaks sellest tuge.
Omaaegne “Looduse aabits” oli nagu õhuaken aia poole ajal, mil raadioinformatsioon oli kaheldav. Loodusejuttu võis uskuda, see oli ehe. Olen seda meelt, et inimesel peab see “oma” olema. Kui sul on oma, võid sa ka võõra vastu huvi tunda.
Kas olete märganud, et Eestimaa koerad hauguvad teistmoodi kui mujal? Plaadil on nii koera haukumist kui tuule müha. Oleme nende helidega üles kasvanud ja kujunenud, need on ühendusniidid omaga. See on vundament nagu emakeel. Intelligentset inimest ei tunta selle järgi, kui palju ta võõrkeeli oskab, vaid sellest, kuidas ta räägib ja kohtleb oma emakeelt.
Praegune vaimne õhustik ja poliitmaastik ei ole lihtne. Kõikidel eestlastel ei ole lihtne elada. Kergem on elada neil, kel on orientatsioon püsiväärtustele.
Mis on püsiväärtused?
Rähn trummeldab ikka samamoodi seal puutüvel ja kurg teeb soo peal samamoodi häält, sõltumata sellest, missugune on parlament Toompeal või mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni tipus.
Miks linnud laulavad ja kust nad oma laulud võtavad?
Laulavad isaslinnud, et anda endast teistele isaslindudele märku, et “see siin on minu territoorium ja õigused ja kui sa ei taha pahandusi, hoia eemale”. Emaslindudele on laul signaaliks, et “astuge ligi noored naised, kõik on teretulnud!”. Linnud laulavad, sest nad väljendavad end.
Mõni lind sünnib koos lauluga. Näiteks ritsiklind, kes siriseb ühtviisi kõik oma elupäevad, midagi enamat ei ole temalt vaja oodata. Samal ajal on laululinde, kes õpivad oma laulu ümbritsevatest helidest, kutsehüüdudest ja tehnilistest häältest. Kuldnokk näiteks võib kääksuda nagu aiavärav, klähvida nagu kutsikas ja kaagutada nagu kana.
Meie linnud laulavad nii koduvillast kui põimivad sinna katkeid rännuteedel õpitust, Aafrikast või Vahemere äärest. Neid laule on märksa raskem lahti harutada.
Mis lind toob kevade? Kas teil on mõni lemmik?
Rabindranath Tagore ütleb ilusti, et “mu süda pole minu, et ma võiksin ta anda ühele, ta on antud paljudele”. Lemmiklinnud ja helid on eati erinevad olnud. Kunagi arvasin, et kui ma pole kuulnud karvasjalg-kakku, pole kevadet. Nüüd leian end ootavat musträsta laulu. Kevade märgid on tihaste ja rohevintide laul ning seejärel rähnide trummeldamine.
Kui kaua võtab teil metsas aega, kuni vabanete oma peas linnamürast ja linnamehe mõtetest?
Kunagi uskusin, et see sünnib kohe. Tegelikult see pole nii. Vaikusega kohanemine võtab mul vähemalt ühe ööpäeva. See pole lihtsam, kui kohaneda vaikusest tulles linnamüraga. Mul on metsas väike onn ja ümberhäälestumise ajal võin küll lõhkuda puid või teha korrastustöid, aga süveneda pole ma esimesel päeval kunagi saanud.
Kui ennemalt Vilsandis käisin, siis võttis mul nädal aega, enne kui harjusin sealse elutempoga ja aja kulgemisega. See oleks nagu kosmosest Maa atmosfääri sööstmine. Vilsandil kehtib teine psühholoogiline aeg. Pole kiirustamist. Kurb on see, kui oled tempo omaks võtnud, pead hakkama tagasi tulema.
Kas vanusel on teie silmis tähendust?
Ma olen 76 aastat vana. August Sang on öelnud, et vana on tore olla, aga vanaks on raske saada. Igal eal on omad võlu ja veetlus. Minu praeguse ea võlu seisneb selles, et rändan palju minevikus. Mul on päevikupidamise komme.
Kui ma tervise, ea ja lume tõttu talvel välja ei pääse ning suuskadega metsas madistada ei saa, rändan minevikus ja loen oma vanu päevikuid ja mõtlen inimestele, keda enam ei ole või kes on. See on mõtlemise aeg. Artur Schopenhauer on ütelnud, et esimesed 40 eluaastat on tekst ja 30 järgmist on kommentaarid, mis aitavad teksti mõista ja loovad seoseid.
Loen praegu raamatuid ja teistmoodi kui pool sajandit tagasi.
Mida te loete?
Ma lugesin filosoofilist esseede kogumikku “Äratuskell õhtumaadele”, autor on Helsingi ülikooli professor Timo Vihavainen. Jättis sügava mulje. Soovitan soojalt. Õnnetult hukkunud Saksa kirjaniku Winfried Georg Sebaldi reisikiri “Saturni rõngad” on hea. Meenutab Tõnu Õnnepalu “Flandria päevikuid” ja “Paradiisi”. Suur nauding oli lugeda Viivi Luige ja Hedi Rosma teost “Ma olen raamat”. Lihtsalt hea on lugeda emakeeles selliseid mõlgutusi. Hedi Rosma on haritud noor naine. Ma usun, et see tüdruk kirjutab veel. On üks Ungari kirjanik, Sandor Marai, keda ma väga naudin. Temalt ilmus viimati “Ühe kodanlase pihtimused”.
Kuidas tajute loodust, mida on selles ilusat-inetut?
Ilu peab õppima nägema ja kuulama. Ilus on elada Eestis, sest siin on neli aastaaega. Olen selle üle väga õnnelik. Valgus ise on ilu – see, kuidas ta toob esile vorme ja värve. On lamedat valgust ning sügavat ja puhast valgust. Loodusfotograafina olen õppinud valgust vaatlema ja kasutama.
Sa oled see, mida vaatad. Looduses ei ole midagi inetut. Loodus on alati õiglane ja aus. Looduses ei ole eksimusi ega ülekohut. Kogu inetus looduses pärineb inimesest. Seda on öelnud Goethe.
Loodus on, inimene mõtestab. Inimene ei leia looduses eest midagi enamat, kui seda, mis tal endal on sinna kaasa viia. Pagas, millega lähed metsa, teatrisse, kinno või mehena naise juurde – ikka leiad eest iseenda. On öeldud, et saatuse teedel kohtab inimene iseennast.
Kas teil on elus olnud palju selliseid hetki, mille sabast oleksite kauem tahtnud kinni hoida?
Kui inimeses on loovust, toob ta ka kõige põgusamalt kohtumiselt endaga midagi kaasa. Hindan seda. See on kapital, mida kogume. On aegu, mida ma ei tahaks tagasi. Ja on aegu, mida ma ei saa tagasi. Samal ajal miinusmärgilised ajad õpetavad.
Kui tahan olla iseendaga või rääkida oma jumalaga, nagu kirjutab Tammsaare Vargamäe Andresest, siis ma lähen metsa. See on minu kirik. Kuulan metsa hääli ja vaikust. Metsavaikus on minu arvates üks väärtuslikumaid loodusvarasid.
Metsa meil õnneks on, Euroopas enam mitte.
Metsaga on asjad Eestis praegu tõsised. Planeeritakse suuri metsaraieid, raiemahud tõusevad. Selle taga on ikka see õnnetu majandus, mille kasvu pimesi usutakse ja mille puhul ei taheta aru saada, et see tuleb ikkagi metsast, maast ja merest. Sellel kaduval rahal, mida loodame saada metsade majandamisest, on väga kõrge hind. Meil teatakse asjade hinda, aga ei teata väärtust. Võtame metsa oma lastelt laenuks. Mets on meie rahvuslik rikkus ja püsiväärtus.
Või kuhu panna inimlik ahnus? Turvas on taastuv loodusvara, ent see taastub millimeeter aastas ehk kümme sentimeetrit 100 aasta jooksul. Meil öeldakse, et “taastub küll ja teeme äri”. Ma ei tea, kuidas majandusmeestele mõistust pähe panna. Mind häirib, et riigikogus pole enam rohelist mõtlemist. Läinud nelja aasta vältel tõid rohelised riigikogusse keskkonda puutuvaid probleeme. Kui pole loodust ega keskkonda, pole meil midagi. Pole enam mõtet majandusel, kultuuril ega riigil.
Jaapanis toimuv puudutab meid. Sellest tuleb õppida, sellele tuleb kaasa elada. Kui me seda ei tee, ei puuduta kedagi teist ka see, mis meile siin võib õnnetusena kaela tulla. Peame olema õnnelikud, et nii suures mastaabis katastroofid meist mööda on läinud, et meil pole terroriste. Peame olema valmis suurteks põudadeks ja tormideks. See õpetab, et looduse vastu ei saa. Meil on jaapanlastelt palju õppida, kuidas kohtuda loodusõnnetustega.