/nginx/o/2022/04/26/14508593t1h5d9f.jpg)
Riigikogu valimiste tulemustega on taaskord esile kerkinud soolise võrdõiguslikkuse teema. 20 naist 101 parlamendiliikmest pole just palju, vaid viiendik. Kõva häält võib selle viiendikuga ju teha, aga millegi suurema ärategemiseks läheks vaja suuremat jõudu: ilmselt kolmandikku, ehk enamgi. Ja kui mõni naine valitsuse moodustamise käigus lisandub, on tegemist ikkagi järelnoppimisega.
Rohkem naisi esikümnetesse
Suurema arvu naiste saamiseks riigikogusse on vaja, et parteid asetaksid eelkõige nimekirja esi-, aga samuti teise ja kolmandasse kümnesse rohkem naiskandidaate kui seni. Kahjuks ei võimalda seda erakondade maskuliinne juhtkond. Rääkigu parteid mida tahavad õiglastest sisevalimistest ja muust, fakt on, et (mees)juhtide seas peab piisama neid, kes mõistavad, et haritud ja võimekate naiste edutamine on senisest parema poliitika tegemise osa.
See on nagu igas personalivalikus: et saada töökohta, tuleb sattuda valiku hulka. Valijateks pole aga enamasti abstraktsed olendid, vaid lihast ja luust inimesed. Paraku enamikus mehed.
Riigikogu valimiste käigus kerkis üles mitu probleemi, näiteks meeste ja naiste suur palgalõhe. Et meile, eestlastele, meeldib igasugustes edetabelites olla, olgu öeldud, et palgalõhe poolest oleme kindlalt negatiivselt Euroopa tipus. Meie erinevus mitmest riigist seisneb aga selles, et laiutame käsi ja tõdeme, et selles suhtes jääb loota vaid jumalale endale. Kas nii peabki kestma?
On teada, et naised töötavad vähem tasustatud valdkondades, nagu sotsiaalsfääris, hariduses, kultuuris, kus paljudel ametikohtadel on palk Eesti keskmisest madalam.
Masu on möödas, seega võiks valitsus alustada puhtalt lehelt ja tõsta neis valdkondades töötajate palka. Alustuseks teha nii, et inimesed saaksid tagasi sellegi väikese kuupalga ega peaks majanduskriisist väljunud riigis palgata puhkust võtma.
Jutt ei käi ministeeriumiametnike, vaid lasteaednike, raamatukoguhoidjate, kultuuri- ja sotsiaaltöötajate palkadest. See vähendaks kahtlemata suurt palgalõhet, aga aitaks ilmselgelt kaasa neis valdkondades töötavate inimeste toimetuleku kasvule, nende laste võimaluste avardumisele meie hariduslikult kihistunud ühiskonnas.
Olukord on selline, et oleme palgalõhe mitme meetmega põlistanud, seega pidanud seda enesestmõistetavaks. Näiteks vanemahüvitis, mida teatavasti makstakse sissetulekult. Kui koju jääb isa, on vanemahüvitis suurem, kui ema, siis üldjuhul väiksem. Ometi hoolitsevad mõlemad ju lapse eest ja teevad seda loodetavasti ühesuguse armastuse ja hoolega. Kuid ema hoolitsus maksab soolisest palgalõhest tulenevalt keskmiselt vähem. Kas nii peabki olema?
Või oleks viimane aeg valitsuselt nõuda, et vastu võetaks tegutsemisplaan, mille meetmed tagaksid esimeses etapis 30protsendise palgalõhe kahandamist Eestis 2015. aastaks vähemalt 20 protsendini. Samasuguseid tegevusplaane on enamik Euroopa Liidu riike olukorra muutmiseks rakendanud.
Kvootide positiivne mõju
Nüüd kvootidest, mis tagaksid naistele senisest võrdsema esindatuse nii poliitikas kui ülejäänud tegevusvaldkondades. Ma ei arva, et võrdseid võimalusi pakkuvad meetmed alandavad naisi, pigem alandab praegune lähenemisviis mehi. Mõistagi leiab ebaadekvaatseid arvamusi mujaltki kui Eestist. Olen kuulnud mehi Brüsseliski arutlemas, et kvootide puhul saaksid võimu juurde rumalad naised.
Siinkohal tuleb tõepoolest hüüda Andrus Ansipi kombel “Tule taevas appi!” ja tema eeskujul statistikat appi võttes meenutada, et näiteks 2009. aastal lõpetas bakalaureuseõppe 1367 meest ja 3166 naist, magistriõppes olid arvud vastavalt 716 ja 1551, doktoriõppes on naisi 60 protsenti.
Nii et harime-koolitame ja siis peame kõrgetele ja vastutusrikastele kohtadele sobimatuks? Rääkimata põhiõiguste riivest, on selline lähenemisviis majanduslikult ebaratsionaalne.
Põhjamaades on kvoodid tulemuse andnud. Need on õpetanud hindama soolist võrdõiguslikkust ja muutnud ühiskonna väärtushinnanguid. Mõlemad andsid tõuke ja praegu ei vajata enam järjeajamist soolise suhte real.
Mulle tundub, et Eestiski oleks aeg tegutsema hakata, jõudmaks lõpuks positiivse tulemuseni. Loota ikka veel, 20 aastat iseseisva riigina tegutsemise järel isereguleerimisele, et küll elu asjad paika paneb, on äärmiselt naiivne.
Kogu meie iseseisva riigi aja on riigikogus naisi olnud umbes viiendik. Suurenemise trendi ei olnud viimatigi. Vaatame, kui palju naisi uude valitsusse saab. Üks? Kaks? Tehke oma pakkumised.
Nüüdisaegset lähenemist väärivad nii naised kui Eesti riik. Ärge ainult öelge, et Eestis võimekaid naisi napib! Neid on ja nad on valmis valitsemisvastutustki võtma.