Kes julgeb nuriseda, et Pärnus midagi ei toimu, võib oma sõnad tagasi võtta: siinne kultuurielu pakub nautimise ja kaasaelamise-tegemise rõõmu igale maitsele. Ja oluline, et igal aastaajal, mitte vaid suvel, kui maksujõuline turist linna „päästmas“.
Pärimusmuusika päevad võlusid lihtsusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmise nädala teisel poolel kõlas Pärnu linnas ja maakonnas muusika, mille mõistmine suuri teadmisi ega kaasamõtlemist ei nõua, kuid mis võlub ja haarab oma lihtsusega. Kolmandad Pärnu pärimusmuusika päevad pakkusid muusikaelamusi igale maitsele.
Südamest südamesse
Sel korral kahe päeva võrra pikenenud festivali õpitubades oli rõhk Pärnumaa pärimusel. Ürituse korraldaja Ülle Jantsoni sõnade kohaselt on Pärnumaalt üles korjatud väga rikkalik pagas esivanemate laulu- ja pillilugusid, mida siinsed esitajad just sageli kasutama ei kipu.
Kui, siis kuuleb kavades hästi tuntud ja kogu Eestis levinud uuemaid rahvalaule ja pillipalu, kuid arvukalt polkasid, reinlendreid ja labajalavalsse väärivad samalaadset populaarsust. Jantson usub, et ajapikku ja eri ürituste raames hakkavad õpitubadest kaasa antud lood siinkandis taas juuri ajama.
Peale pillilugude võisid kõik huvilised oskustest ja eelnevatest teadmistest hoolimata proovida õpitubades ise mängida rahvapille: lõõtsa, karmoškat, väikekannelt, parmu- ja torupilli.
Populaarseim oli sel korral Cätlin Jaago juhendatud parmupillituba: kohaletulnud said esimeste minutitega selgeks, mis vahe on avatud ja kaetud mängutehnikal (olgu öeldud, et viimasena mainitud tehnikaga õnnestub selgemalt meloodiamäng esile tuua). Selgus, et see kokkukeeratud rauakärakas on täiesti arvestatav meloodiatekitaja.
Õnnestunud oli pärimusmuusika päevade kontserdipaikade valik. Maarja-Magdaleena gildi ärklisaalis pakuti akustilisi kontserte. Tundub uskumatu, et tehnikaajastul on võimalik end saalitäiele rahvale kuuldavaks teha ja südamesse laulda ilma mikrofone-monitore-efektimasinaid kasutamata. Tegu on suurepärase akustika, paraja suuruse ja intiimse atmosfääriga saaliga südamest südamesse muusika esitamiseks.
Minu vaieldamatuks lemmikuks gildi maja kontsertide reas kujunes laupäevane Ülemakstud Rentslihärrade etteaste. Raskemat muusikat viljelevast ansamblist Metsatöll tuntud Lauri Õunapuu ja minu kui rahvamuusika-alaste teadmisteta kuulaja meelest noorema põlvkonna parima lõõtspillimängija Tarmo Noormaa kehastasid uskumatuid vintsutusi näinud külameesteks.
Esinejad haarasid lugude ja lauludega kaasa, viies publiku õitseva külaelu või küüditamise aegadesse, ehitades nii silla oleviku ja mineviku vahele.
Samamoodi viis teekond juurtele lähemale reedesel Sannaliste kontserdil, kus kõrvuti kõlasid Celia Roose vanaema laulud ja uskumatult kärme sõrmejooksuga Indrek Kalda esitatud vanad tantsulood, kitarril saatmas Andres Kuut.
Tollest kontserdist jäi meelde Kalda repliik, miks Vikerraadios enam rahvalikke kontserte ei kosta. Need pidavat kuulajatel tempo alla viima.
Särts ja energia
Kõikidel õhtutel toimus Pärnu jahtklubis PäPäPä klubi. Eri esinejate kontsertidel mängisid mitmel õhtul mõnusaid vahepalu kohalikud pillimehed. Peale tavalise bändi järgi tatsumise võis vihtuda muusikakambri rahva eestvõttel vanu seltskonnatantse.
Klubi esinejad olid väga eriilmelised. Noorusliku särtsu ja energiaga võlusid kultuuriakadeemia pärimusmuusika tudengid ja Eesti-Rootsi trio Sw(f)Est. Mitte ainult filigraanne mäng, vaid mitmesuguste strihhide, kaunistuste ja pilli võimaluste kasutamine muutsid lihtlabased rahvamuusika lood omanäolise rütmi ja vungiga paladeks.
Reedeõhtust klubi ilmestasid kohalikud mehed loomingulisest liikumisest Pärnu Poisid. Kes juhtub seda nime mõne muu ürituse plakatil nägema, soovitan soojalt neid kuulama minna. Kooslust just väga sageli esinemas ei kohta.
Laupäeval aga kiskusid Vennakesed kuulajad-tantsijad kaasa elama Kukerpillide vanadele headele lugudele.
Kuigi Pärnu pärimusmuusika päevade publikut võinuks olla veidi rohkem ja seda Eesti eri otstest kohale sõitnud pillimeeste austuseks, loodan, et hõredarealised saalid ei tekitanud korraldajais pettumust. Ja juba kolm aastat toimunud ettevõtmine tõotab järgmistelgi aastatel huvilistele pillide ja laulude-lugude õpet ja pärimusmuusika tahke-interpretatsioone tutvustavaid kontserte.