Avo Kull kirjutab Eesti riigi põdemisest ja edust

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatu esikaas.
Raamatu esikaas. Foto: Kirjastus Tänapäev

Kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse võitnud Avo Kulli “Haigla” on ühtaegu nii tõestus kui vastuväide rahvatarkusele “iga kingsepp jäägu oma liistude juurde”.

Romaanivõistlused on nagu Eurovisioon: need annavad loojatele tärmini ja väljundi, mille puhul endas pakitsenud taies üles kirjutada.

Sedalaadi võistlused üllatavad ühtlasi sellega, kellel üldse millised liistud on. Niisugust elukutset nagu kirjanik või helilooja otseselt ju olla ei saa – diplomeeritud andekust pole.

Ehkki boheem-teenistujate tsunftid tahaksid kahtlemata mundriõiguse omade ringile reserveerida. Kusjuures kesk tsunfti häirimatut upsakust ilmuvad mõnikord kõrvaluksest üsna küpses eas inimesed – nagu kord vapustas lugejaskonda oma panoraamse teosega “Seitse tähte taevasõelas” eluõhtul Made Kalda.

Romaanivõistluse võitnud debüütromaani tegelased Kalvi, Tiina ja Armin on eestlastele oma sünniga päris kindlasti väärtuslik saak.

Raamatuid pole meile ju pelgalt selleks vaja, et kirjandus kui kultuuriruumi kohustuslik osa oleks olemas. Ehkki raamatud kui esemed on kohustuslikud olnud küll. Kas või selsamal 1978. aastal, millest jutustab härra Kull, olid raamatud tüüpkorterite sektsioonkappides kohustuslikud sisustuselemendid vaheldumisi Tšehhi kristalliga, millel peegeldus talongi alusel soetatud vaip ja mida oli kena Viisnurga, Vikero ja Standardi üheülbalise mööbli pealt silmitseda.

Kull kirjeldab oma põhjalikult läbi elatud ja põetud, kogetud ja analüüsitud kogemuse pealt, kuidas nõukogude ajal väikesesse linna suurt haiglat ehitati. Plaanimajandus ja defitsiit. Ehitusgigant ja ministeerium. Parteimaja ja nuhistaap. Joomarlus nii ehitajate soojakutes kui valgekraede kontoris.

Koos nõukogude okupeeritud Eesti riigiga selle õõvastava epohhi läbinud Avo Kull on kirjutamist ilmselgelt nautinud. Tema keel on barokne, väljendumine vaimukas ja kirjeldused kujundlikult maalilised.

Mahuka teose efektseim peatükk kirjeldab hiigelehituse kokkuvarisemist. Seda võib võtta metafoorina. Ent faktiliselt juhtus lihtsalt nii, et talvekülmaga ehitatu kukkus kevadise sulaga hunnikusse. Just samamoodi põdes, pudenes ja paranes Eesti riik.

Tänu okupatsioonile aga tekkisid Eestisse ja meie kirjandusse Tšehhovi ja Dostojevski laadis õnnetud amentiku-nuhi karakterid. Midagi hoopis muud kui Tuglase või Lutsu maailma tüübid. Kull tutvustab meile KGB idast imporditud haletsusväärset väärandlikkust ja intrigaanlust. Vastik ja üldtuntud, ja nüüd sügavuti dokumenteeritud.

Et küpses eas härrasmees on oma romaani kirjutades nostalgiliselt nautinud kunagise armastusloo kirjanduseks vormimist, on lugejal ehitusjuhi ja kirgliku naistearsti romanssi meeldiv lugeda. Selles loos on tõelist kiindumust, imetlust ja, mis peamine, andestust.

Avo Kull laulab ülemlaulu ilmselgelt isiklikult kogetud sügavale armastusele, mis purunes temakese truudusetuse tõttu.

Tõsiasi, et truudusetu naise mees semmib samal ajal naise sõbrannaga, näib küll mõnevõrra latiinoseebilik, aga elu ongi seebim, kui seriaalide autorid eales välja suudavad mõelda. Elu tekitab paradokse: head ja ilusad inimesed jäävad paariliseta ka armastades.

Kuna kandvad on nii nõukogude ehitusporno, nuhinduse kui igihalja armastuse liin, on massiivse teose iga lehekülg vajalik ja väärtuslik, ehkki tulemus on tõhus tellis.



 “Haigla”, Avo Kull

Raplas elava autori debüütromaan, mille tegevus toimub 1978. aasta sügisel Lõuna-Eestis. Eri liinides käsitletakse tollast elu, kus peategelasteks on uue haigla ehitamise eest vastutav mees ja kohalik günekoloog, kuid peale selle räägitakse nõukogudeaegsest meditsiinisüsteemist, metsavendlusest ja KGBst ning paljudest muudest teemadest.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles