Nüüd on see siis jälle tehtud, Eestimaa on igast lagast ilusti puhtaks koristatud. Metsaalused on taas rohelised ja ojavesi muutub tasapisi läbipaistvaks. Metsaelukadki tunnevad oma kodupaiga ära.
Andris Tammela: Päevad, mis muudavad Eestit
/nginx/o/2016/01/26/4905989t1h9e4e.jpg)
10. mai 2011, 08:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõenäoliselt tuleb “Teeme ära” ka järgmisel aastal ja usun, et need, kes oma prügi metsa alla viisid, on kindlasti juba alustamas uue prügiringiga, sest kes sul ikka tänapäeval sodi prügimäele viib.
Kui poleks tegelasi, kes oma rämpsu metsa viivad, poleks teistel ju järgmisel aastal midagi koristada. See on nagu looduse elutsükkel: prahi metsa viijad peavad olema, et teistel oleks midagi koristada.
Selle peale ei tule muidugi keegi, et kodus prügi maha visata, sest võõras tavaliselt kellegi kodu koristama ei lähe. Kuigi võiks ka sellise päeva välja mõelda. Koristaks võõra elamise ära ja küpsetaks talle veel koogigi. Mine tea, kui enda järelt kasida ei jaksa, vaevalt söögitegemisegagi hakkama saab. Pealekauba näeks siis, kuidas võõrad elavad, ja saaks pärast tuttavatele neid taga rääkida.
Tore koristuspäev on meil niisiis nüüd möödas, aga sel pühapäeval, 15. mail saabub järgmine tore päev, milleks on “Käi jala!”.
Uskuge või mitte, aga eestlastel on tõesti vaja aastas ühte päeva, mil neid õpetatakse käima. Hea, et me metsas ei ela, sest seal oleksid eestlased iga kiskja jaoks kerge saak. Kujutage ette, et on talv, kõik on kinni tuisanud, bussid ei käi. Vaene eestlane kükitab lumehanges ja ootab oma saatust, sest käimispäevani on veel mitu kuud aega. Siis tuleb hunt ja kuna eestlane kuhugi minna ei oska, sööb hunt ta ära.
Aga õnneks me ei ela metsas ja seega pole sellist ohtu. Nii pole eestlasel enamasti käia vaja. Tänapäeval on ju kõigil autod ja niipalju ikka jõuab liikuda, et korterist autosse ja autost kontorisse.
Mingit tervisejuttu, et inimene peab päevas käima 10 000 sammu, et terve püsida, ei saa küll tõsiselt võtta. 10 000 sammu on ligikaudu seitse kilomeetrit ja ega keegi mõtle ometi tõsiselt, et iga päev tuleb selline maa maha vantsida! Kellel selleks üldse aega on? Lapsed tuleb lasteaiast tuua, säästukast süüa osta, prügi metsa alla viia. Tegemist on oi kui palju! Jalgsi seda küll teha ei jõua.
Aga korra aastas, 15. mail võib end ju piinata ja natuke rohkem käia, näiteks jalgsi poodi minna.
Loodetavasti olete uhked, et meil on need ja veel teisedki nii toredad päevad, mida saame kõik üheskoos veeta. Kuidas me küll seni nendeta hakkama saime?