Tori vallas Muti külas tõstab Mesila talu pererahvas Ülle ja Vahur Talimaa oma õunaaias tarust ühe raami teise järel paljakäsi ja katmata näoga, nende töörügajad, Kraini mesilased, ei lase ennast sellest tegevusest häirida.
Kraini emad rahustavad peret
3. juuni 2011, 08:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahulikult toimetavad mesilased kärjeraamil edasi, nagu poleks neid tüüpilisest Eesti lamavtarust ülevaatamiseks päevavalgele toodud. Pere hulgas paistab silma rohelise kuklatäpiga ema ja töntsakas suurte silmadega isa.
Mesinikud Talimaad on Kraini emasid kasvatanud üle 30 aasta, esimesed 15 said nad põllumajandusministeeriumi mesindusosakonna kaudu ja keskendusidki sellele rahulikule tõule.
Paljakäsi ligi
Aastate eest andis Selja mesinikepaar Soome mesindusliidu ärgitusel sealsetesse mesilatesse võrdluskatsesse testida kolm oma Kraini ema, kes tõestasid, et see tõug on teistest pea jagu üle.
Ülle Talimaa jutu järgi oli neil nõukogude ajal alustades kohustus kasvatada Krainisid Pärnu ja Paide rajoonile, nüüd tunnevad nende vastu huvi soomlased, lätlased, leedulased.
“Oma tarbeks läheb meil ligi 100 ema aastas, üle kahe aasta vahetame neid, sest mida noorem ema, seda rohkem teeb ta tööd,” räägib Ülle Talimaa ja näitab nõukogudeaegset puidust paarumistaru, mis kujult meenutab kingakarpi. “Selliseid valmistas Rakvere rajoonis Energia kolhoos. Nende tarude eelis on see, et saame kärjed korraga välja võtta, neid on neli, lääne tarudest tuleb korpused ühe kaupa välja võtta.”
Kraini mesilasemade kasvatamine ja tõuparandustöö on aga nii erialane teadus, et säästame siinkohal mittemesinikest lugejaid. Julgustusega, et kui satute nimetatud tõugu eelistavate mesinike juurde, pole seal põhjust ümberringi lendavaid mesilasi karta isegi siis, kui nad uudishimust tulevad vaatama, mis uus “lill” taru lähedusse on tekkinud.
“Nad arenevad hästi, talvituvad hästi ja on väga rahulikud, pole vaja kaitsevahendeid kasutada,” kinnitab Ülle Talimaa.
Igasuvine vaatlus
Tumelilla sireli varjus kõrgub rohekat värvi kogukas korpustaru, mis seisab kaalu peal. Talimaade mesilas on riigis üks 15 vaatlus- ja testtarust, mille hulgas kodumaakonnast veel Uulu mesiniku Aare Jõumehe oma.
Aprillist kuni ajani, mil mesi on tarust välja võetud, peab suvine vaatlustalu igal õhtul kell üheksa panema kirja ilmaandmed, nii sademed, temperatuuri kui tuule suuna. “Baromeetrit meil ei ole, sellepärast ei saa ma õhuniiskust kirja panna,” mainib Ülle Talimaa.
Vaatlusmesila kohta ütleb Vahur Talimaa, et tema peab päevikut ja jälgib, kui palju tööd mesilased päevaga teevad, fikseerib taru kaalu, kirjeldab, millised taimed õitsevad, kust korje toimub. Ettevõtmine ei ole niisama huvist ega mesinike kutseliidus ajatäiteks välja mõeldud, vaid käib aastateks 2010–2013 koostatud mesindusprogrammile tuginedes.
“Kevad oli esialgu pikk ja jahe, kui vaher hakkas õitsema, läks sajule, aga vahtrad ja pajud lõid mesilased arenema, siis tuli jälle mitu päeva juttu vihma, nüüd läks äkki soojaks. Praegu on korje nadi, võilill hakkab lõpetama, vaarikas ja paakspuu ei õitse veel, aga nemad tahavad tõsist tööd teha,” räägib Vahur Talimaa.
Töörügajaid on taru kohta 60 000 – 70 000, et mesilinnud ei ole harjunud inimese moodi laisklema, annavad mesinikud neile vihmapühadeks tööd, pannes tarudesse kunstkärgi.
Jakobsoni joonised
Hääletult sebivad korjelt tulnud mesilased aias tarude lennuavade ees, sest neil tuleb enne siseruumi jõudmist ja kärje täitmist pugeda läbi õietolmu koguja.
Eesti ühes suurimas mesilas vaatavad 2007. aastal mesinike liidu juhatuse otsusega aasta mesinikeks nimetatud Ülle ja Vahur Talimaa ükshaaval tarusid läbi, et veenduda, kas tiivuline tööpere ehitab kärgesid, kas neil on sülelemistung, kas nad vajavad oma koduseinte vahel ruumi juurde.
Kraini emad eristuvad üksteisest nagu naised juuksevärvi järgi, tänavused on saanud valge täpi, eelmise aasta omad on sinise, tunamullused askeldajad rohelise täpiga teineteisest eristatavad.
“Mesilastel on täielik matriarhaat, neile on ema kõige tähtsam,” lausub Ülle Talimaa, jälgides töötegijaid, kes elavad keskeltläbi kuu, siis on tiivad kandamiga taruvahet lendamisest auku kulunud ja nad ei naase. Asemele sirguvad uued põlvkonnad, kes täidavad looduse sisseprogrammeeritud kohustusi ega tea midagi sellest, kui suure matsu annab mesinikele nende eest hooltkandmisel eurotsooniga liitunud Eestis suhkru hinna lakkehüpe.
Talimaade hoole all on ka Kurgja talumuuseumi 12 mesilastaru, mis on valmistatud sealse peremehe Carl Robert Jakobsoni ülemöödunud sajandi jooniste järgi ja eristuvad raamide asetuselt tüüpilistest lavatarudest.
Kraini mesilased
Kraini mesilased on iseloomult rahulikud ja vagurad, tugeva lennuvõimega, ilmastikule vastupidavad.
Tarus pere ülevaatamisel jäävad mesilased ja ema kärgedele, tarust väljatõstetud kärge katavad nad ühtlaselt, mesinik ei pea nendega tegeldes kasutama kaitseriietust.
Kraini mesilasemasid kasvatab Pärnu maakonnas Tori valla Muti külas Mesila talu, kuhu esimesed 15 Kraini tõuema toodi 1978. aastal.
Aastas vajab Mesila talu ja kasvatab endale ligi 100 Kraini ema, tänavustel on pea juures valge värvitäpp, 2010. aastal kasvatatutel sinine ja 2009. aasta omadel roheline täpp (pildil).
Andmed: Pärnu Postimees