Kuidas Eesti ajal bussiga Tõstamaale sõideti

Esimene märk sellest, et tõstamaalased said oma silmaga näha autobussi (autoomnibuss), on fikseeritud 1923. aastal. Nimelt väljus pühapäeval, 5. augustil kell 6 Pärnust uus autobuss ja sõitis üle Tõstamaa, Varbla, Paadremaa ja Hanila Virtsu. Sõita soovijad võisid end üles anda lugejatele juba tuttavate Kööseli ja Lauritsa töökojas, mis asus Rääma tänaval. Mõlemad mehed olid Tõstamaa kandi juurtega ja ilmselt tahtsid veidi kodukandi rahva ees poosetada.

Regulaarühendus Tõstamaaga

1923. aasta lõpul algas Pärnu ja Tõstamaa vahel regulaarne autobussiühendus. 10. detsembril kell 15 väljus buss Pärnu majanduse ühisuse juurest Jannseni (Tallinna-Posti) ja Tallinna maantee (Jänesselja tee) nurgalt.

Tõstamaalt hakkas sõiduriist tagasi tulema järgmisel päeval kell 8. Suure tõenäosusega oli esimene bussijuht sellel liinil Johannes Pavelson ja buss oli perekond Pavelsoni ühine kätetöö.

1926. aastal algas iga tööpäevane bussiühendus juba 10. jaanuaril väljumisega Pärnust kell 16 ja Tõstamaalt kell 7. Liinipidaja-bussijuht oli nüüd Voldemar Pavelson.

Kevadest sügiseni oli liiklus sellel liinil igapäevane ja liini pikendati Kastnani, kus lõpp-peatus asus Minnuse kaupluse ees. Kastnast väljus autobuss kell 5.30 ja Pärnust kell 16.30. Sel ajal oli Pärnu–Kastna bussiliin Pärnumaa pikim: 55 kilomeetrit. Bussipilet maksis 275 marka.

Bussijuht ajalehes

1926. aastal sattus Pavelson kahel korral ajalehte. 28. septembril märkas kriminaalpolitseinik, et tuntud murdvargad Jaan Kuusk (52) ja Karl Lekstein (45) võtsid platsi Tõstamaa bussis. Bussijuhile tehti ülesandeks tähele panna, kus ”spetsialistid” väljuvad. See toimus enne Seliste kirikut ja juba samal ööl murti sisse ühe talu aita ja võeti sealt kaasa mitmesugust kraami üle 10 000 marga eest. Politsei kutsus appi Audru kaitseliitlased, kes blokkisid kõik teeharud, ja 30. septembri öösel sattusid kurikaelad Audru kivisillal lõksu. Kuusk oli nii suur ”spetsialist”, et oli isegi Siberis seitse korda vanglast põgenenud.

1. oktoobril puhkes Audru laadal suurem kaklus. Tõstamaa liini bussijuht kaitseliitlane P/avelson/ tulistas revolvrist lasu õhku hoiatuseks tülitsejatele. Keegi noormees üritas tema käest revolvrit ära võtta. Rüselemise ajal kostis teine lask ja kuul riivas noormehe kätt ning tabas kõhtu lähedal olnud pudukaupmeest, kes toimetati Pärnu haiglasse.

Elav liiklus

Maakonna bussiliinidel oli sel ajal tavaks seisata bussiliiklus jõulude ajal, kuid Tõstamaa liin erines 1927. aastal selle poolest, et bussijuht tähistas ainult esimest jõulupüha.

1929. aasta mais alandas Pavelson Pärnu–Tõstamaa liinil pileti hinda ja tõi sõitjad Kastnast Pärnusse 2.25, Tõstamaalt kahe, Selistest 1.75, Pootsist 1.65, Kõpust 1.50 ja Järvelt 1.35 krooni eest. Lindi, Kihlepa ja Audru pileti hind jäi muutmata.

1930. aasta veebruari algul teatas Pavelson, et paksu lumikatte tõttu jääb Tõstamaa buss seisma. Samal ajal oli sellel liinil sõitjate teenindamiseks alati saadaval hästi mõõduka hinna eest kupee-sõiduauto. Bussiliiklus taastus 20. veebruaril ja toimus igal äripäeval.

1930. aasta algul palus Tõstamaa elanik Madis Nagelmann maavalitsuselt luba avada sõitjate- ja kaubaveo liin marsruudil Tõstamaa–Ermistu–Lepaspea–Murru–Soomra–Kihlepa–Pärnu. Maavalitsus sellise liini avamist ei pooldanud, sest see oleks osaliselt kulgenud juba olemasolevate liinide teedel.

1930. aasta suvel teatas teedeministeerium maavalitsusele, et Tõstamaa autobuss on liiga väike ega mahuta kõiki sõita soovijaid, ja nõudis liinile teist bussi. Lõpuks lepiti kokku, et liinile läheb suurem, Renault’ buss, aga saadaval on alati reservbuss.

1931. aastal alustas bussiliin 25. aprillil kell 5.30 Kastnast. Seni, kuni Sauga ja Pärnu jõe sillad olid pealt ära, asus lõpp-peatus Siimo silla juures, kust sõideti välja kell 16.30. Kui jõed taas sillad said, väljus autobuss puuturult kell 16, majandusühisuse juurest mindi teele 16.30.

Lõpp-peatus oli Saulepi, kust sõideti Pärnu poole kell 5. Saulepi pilet maksis 2.25 krooni, edasi-tagasipilet vaid neli krooni. Audrust tõi buss linna 50 sendi eest.

1931. aasta augustis juhtus Tõstamaa bussiga Kastna ja Tõstamaa vahel väike õnnetus. Bussile tuli vastu puukoormaga veoauto. Mõlemad sõiduriistad keerasid kitsal teel liiga vara keskele tagasi ja nii rebis veoauto bussilt tagumise poritiiva ja vedas bussi küljele sügava vao.

Bussijuht oli kõva mees

1933. aastal lakkas bussiliiklus 13. märtsil, kui tehti viimane reis Tõstamaalt Pärnu. Uuesti algas sõitjate teenindamine 8. aprillil, kui buss väljus Pärnust kell 16.30. Paus bussiliikluses polnud seekord tingitud halbadest teeoludest. Haruldaselt vähese lumega talv ei takistanud liiklust ja see kestis vahetpidamata, kuigi liinipidajal tulnuks lepingu järgi bussiühendus tagada 1. maist 1. novembrini. Paus tehti busside remontimiseks, et need suvel ootamatusi ei valmistaks. Hädas olid pausi tõttu postitöötajad, sest bussi asemel tuli post kohale viia hobustega.

Bussijuht oli sel ajal maal kõva tegija. Keegi lehemees käis 1933. aastal Tõstamaal ja avaldas Pärnu Päevalehes loo ”Need, kes elavad Tõstamaal”.

Tutvustati arsti, apteekrit, meierit, ämmaemandat, ühispanga nõukogu esimeest, möldrit. Kirjas oli, et ”Kaitseliitu kamandab kõva häälega V. Pavelson, Tori mees, elukohaga Pärnus. Kosis siit kellamehe tütre ja on nüüd poolest saadik Tõstamaa päriselanik. Peab bussiühendust Tõstamaa ja Pärnu vahel. Pikendab liini iga aastaga ja loodab sellega varsti Haapsaluni välja jõuda”.

1933. aasta lõpul soovis postivalitsus, et Pärnu–Tõstamaa–Saulepi bussiliini oleks pikendatud Varblani.

Pärnu maavalitsus ei pidanud seda mõttekaks, sest Varbla oli nii administratiivselt kui majanduslikult Lihula ja Haapsalu mõjupiirkonnas.

Kalleim ja kiireim autobuss

1934. aasta algas Tõstamaa bussile viperusega. 2. jaanuaril sõitis buss Seliste vallamaja kohal hooga lumest läbi ja sattus libedale teelõigule, kust vajus sügavasse kraavi. Sõiduriist sikutati poolteise tunniga hobujõul maanteele tagasi ja vigastusteta pääsenud buss jätkas sõitu Pärnu poole.

Jälle läks buss kraavi suurte roobaste ja libeda teeserva tõttu Seliste ja Pootsi vahel 23. jaanuaril. Talumeeste ja sõitjate ühiste jõupingutustega tiriti suuremate vigastusteta masin uuesti teele ja buss hilines sihtkohta jõudmisega ainult paar tundi.

1934. aastal pikendati Pavelsoni Pärnu–Tõstamaa bussiliini lepingut 1. aprillini 1937. 1935. aastal liitus Pavelson Passi ja Kiidemanniga ja nende täisühinguga sõlmis teedeministeerium uue liinilepingu.

1935. aasta aprillis hakkas Pärnu–Tõstamaa vahet sõitma Pärnumaa kalleim ja kiireim autobuss. 40kohaline buss maksis ligi 10 000 krooni. Sõiduk kaalus 4,6 tonni, inimeste ja pagasi lisamisel ulatus kaal kuni kaheksa tonnini. Sellel ajal oli Siimo silla kandejõud kõigest kolm tonni ja bussiga selle ületamine oli alati riskantne. Uus buss sõitis Varblani.

Olupildike puuturult

Jutu jätkuks olupildike Pärnu puuturult Pärnu Päevalehe veergudelt.

“Sekund enne ärasõitu tõmbab jommis maamees bussiukse vastava kodususega lahti: ”Kaugele see elukas välja põrutab?”

“Varblani.”

“Millal läheb?”

“Kohe.”

“Noh, siis jõuan veel liitri võtta!” Ja sulgenud ukse, astub mees sellise sammuga viinakaupluse suunas, et tema ja liitri ootamine on endastmõistetav.

Bussijuht ohkab ja … ootab. Tema taipab vist samuti kui pudelitooja, et buss pole enam see, mis ta oli aastate eest: punane peletis, millele vahiti elamu nurga tagant ammuli sui järele, mille eest pageti hobuse ja koormaga metsa, mille päralt oli aukartus ja austus. Buss on nüüd lihtne veoabinõu, mis peab arvestama maamehe-sõitjaga ja sellepärast …”

Kitsad ajad

Pärast Teise maailmasõja algust hakkas teedeministeerium bussiliiklust bensiini vähesuse tõttu koomale tõmbama. 21. ja 22. oktoobril 1939 Tõstamaa buss seisis ja 1. novembrist sõitis buss ainult Kastnani.

1940. aasta aprillis vähendas liikluskomitee Tõstamaa liinil sõidusagedust kuue korrani nädalas. 6. maist hakkas buss sõitma Varblani.

Sama aasta juunis andis maanteede talitus AS Sidele käsu pikendada viivitamata bussiliini Varbla alevikuni. 20. septembri õhtust sõitis buss Uue-Varbla asunduseni ja pärast 1. novembrit kokkuhoiu eesmärgil ainult Kastnani.

Novembri keskel tõusis natsionaliseeritud Side bussiliinidel pileti hind 50–70 protsenti, sest bensiini, rehvide ja muude materjalide hinnad olid tõusnud, aga bussipileti hind jäänud samaks. Käsu hinda tõsta andis kommunaalmajanduse rahvakomissariaat.