Kui tööpakkumisi napib või tunduvad need vastumeelsed, tasub aeg maha võtta, et vaadelda oma hobisid ja lemmiktegevusi uuest vaatenurgast: ehk võiks sellest kujuneda koguni teie uus amet? Või paneb kogu pere pead kokku ja otsustab ühistegevuse kasuks, mis annab elule hoogu ja toob samal ajal sisse.
Nimelt usuvad majandusteadlased ja analüütikud, et perefirma on stabiilsem, usaldusväärsem, rohkem pühendunud ja kiiremini otsustav, võrreldes muude äriettevõtetega.
Alla anda ei tohi
Lea (58) ja Kady (37) Alurand on ema ja tütar. Nad on pärnakad, kes aastate eest Vigala kanti suvekodu soetasid ja nüüd pärast hoolega arupidamist seal küüslaugukasvatusega algust tegid.
Suvekodu tähendas 18 hektarit maad ja vana rehielamut. Tasapisi meelitas talu elanikud linnast maale ja kümne aasta eest otsustas pensionieale lähenev naine rajada oma maadel astelpajuistanduse. Perspektiiv oli roosiline, kuid tegelikkus osutus pisut teistsuguseks, sest nappis nii hooajatöölisi kui turustamiskohti. Et Alurannad on mahepõllumajanduse pooldajad ja põllumaid pole mõtet niisama niita, pandi pead kokku.
“Olen käinud hästi palju mahepõllumajandusega seotud koolitustel. Maa vajab rakendust, kasvupind on hea, sest tegu on jõe deltaga,” rääkis Lea Alurand. Pere luges artikleid ja kuulas maad ning selgus, et Eestis on suur nõudlus küüslaugu järele. Eestis ostetakse seda sisse sadu tonne. Et Lea tütre Kady töökoht pealinnas lapsepuhkuse ajal likvideeriti, lõi ta vanematega mesti.
Kuigi perefirma on alles loomisel, kasvab küüslauk juba kenasti. Seda taime saab kasvatada ühel kohal aasta ja uuesti samas paigas alles nelja aasta pärast. Nii tähendab see ettevõtjatele pidevat maa ettevalmistamist. “Katsetame mitme küüslaugusordiga, kuigi tahaks jääda taliküüslaugu peale. See saab olema mahetoit, seepärast otsime haljasväetist ega kasuta umbrohumürke,” seletas hakkaja naine. Kady tegeleb turunduse ja raamatupidamisega, Lea rohkem taimekasvatusega.
Ettevõtlustoetusest oli palju abi, selle eest soetati põllutööriistad ja kastmissüsteem.
“Elus peab püsima. Nutmisest pole mingit kasu. Alla anda ei tohi,” võttis Lea Alurand kokku oma põhimõtted, mis elus edasi aitavad.
Fännivad oma ala
Vallo Riis (32) töötas viis aastat muusikapoes müüjana, kuni majandussurutis firma pankrotti viis.
“See oli esimene töö, mis oli mulle südame järele. Mõistsin, et halba muusikastiili polegi ja igas vallas on oma geeniused. See on väga põnev maailm,” rääkis mees.
Pärast töö kaotamist üritas Riis leida mõnd palgatööd, ent siis jõudis talle kohale, et see on päris keeruline. Ta mõistis, et on kaks teerada: veereda palgatööd otsides ja samal ajal võlgu võttes allakäiguspiraali pidi või teha oma ettevõte, mis ei pruugi õnnestuda, aga töö on siiski olemas. “Otsustasin proovida. Ruumi üür ei olnud buumiaegne,” meenutas ta.
Järgnesid ettevõtluskoolitused, äriplaani kirjutamine, algaja ärijuhi koolitus ja firma loomine. Mullu septembris avas Riis Port Arturi kaubamaja kolmandal korrusel oma väikese muusikapoe.
“Jätkasin omal alal. Ehkki see äri ei tõota suuri kasumeid, on mul selles vallas kogemusi. Mulle meeldib kliente üllatada ja neile kõikjalt maailmast uskumatuid plaate hankida,” rääkis muusikasõber. Muusikapoe pidaja leiab internetist kliendile vajamineva plaadi pelgalt laulufraasi põhjal. Tal on Euroopas koostööpartnerid, kellel hiigelsuured muusikalaod, kus liigub kõige erinevamaid salvestisi. “Ära elab ja mulle meeldib hommikuti tööle tulla,” nentis Riis.
Trevor Parik (44) on kogu elu töötanud palgatöölisena ja seda üksiküritajana. Ta on lapsest saati olnud tehnikahuviline ja remontinud lugematul hulgal autosid. Kui tervis vahepeal alt vedas, sai mõte jätkata ettevõtjana hoogu juurde. Mingit suurt muutust see ei tähendanud, sest koostööpartnerid ja kliendid on samad.
“Plaan oli pikka aega. Ise ei olekski ehk ettevõtjaks hakanud, aga pere toetus oli nii suur,” lisas mees.
Töökojale ruume otsides sai käidud läbi terve linn ja otsuse langetamisel kujunes määravaks küsitud rendisumma. Bussipargis asuvad ruumid sai Parik kätte 1. aprillil. Ettevõtluskoolituski läks tema hinnangul igati asja ette. Tegemist on muidugi palju ja päevad venivad vahel väga pikaks. “Alati tasub muidugi proovida,” kõlas mehe moto.
Kuuse talus
Heli Künnapase vanematekodu asub Halinga vallas ning ta ise peab end ihu ja hingega maatüdrukuks, seepärast oli tal elukaaslasega lihtne Pärnu- ja Raplamaa piiril talu osta ja seal küülikuid kasvatama hakata. “Linnas olen elanud vaid kooli ja töö pärast,” kõneles naine.
Enne lapsehoolduspuhkusele jäämist töötas Heli Künnapas ühes Pärnu firmadest personalijuhina. Ta usub, et küllap tal tuleb edaspidigi linnas tööl käia. Kas Pärnus või Tallinnas. Elukaaslane Herlend niiviisi töö pärast iga päev Pärnu vahet sõidabki. Praeguste plaanide järgi jääb küülikukasvatus siiski pere lisategevuseks laste kasvatamise ja töölkäimise kõrval.
”Olen alati teadnud, et ühel päeval elan jälle maal, ja nüüd see unistus on täitunud,” lisas vahepeal linnas kõrghariduse omandanud Künnapas.
Naise lapsepõlvekodus peeti küülikuid ja loomakeste kantseldamine talle meeldis. “Unistasin sellest, et ühel päeval on mul küülikufarm, kus saan kõige üle otsustada ja kus võin kasvatada just nii palju ja selliseid küülikuid, nagu ise tahan. Uurisin pidevalt internetist küülikukasvatajate kodulehti ja täiendasin oma teadmisi,“ meenutas ta.
Heli Künnapas on osalenud algaja küülikukasvataja ja küülikute hindamise koolitusel, ettevõtluskoolitusel. Äriplaan valmis, taotles ta töötukassast alustava ettevõtja toetust. “Minu esimene taotlus lükati tagasi. Vaatasin plaani uuesti üle ning teisel katsel läks hästi: 2011. aasta veebruari esimesel nädalal teatati, et saan toetust ja kõigist kahtlejatest hoolimata võin oma unistuse täideviimist alustada,” kõneles ta.
Aasta lõpuks loodavad talupidajad põhikarja kasvatada 40 loomani. Kuuse talu kasvatab tõuküülikuid aretuseks, sealt saab osta lemmiklooma, samuti müüakse tervislikku küülikuliha.
“Ideaalne oleks, et saaksime nii hästi hakkama, et suudaks endale farmis täistöökoha luua. Eks seda näita juba aeg,” lausus Heli Künnapas.
Naiselik intuitsioon ja tarkus
Evi (51) ja Evelin Kuusik (28) on ema ja tütar, kes peavad Pärnu südalinnas kohvikut Mahedik. Evelin on 14. eluaastast tegelnud modellindusega, seejärel reisinud aastaid maailmas ja praegu õpib Eesti hotelli- ja turismikõrgkoolis kolmandal kursusel toitlustusjuhtimist.
Evi on töötanud pikalt Pärnus raamatupidajana, turismi valdkonnas ja aasta kohalikus ökokaupluses turundus- ja müügijuhina. Ühel hetkel tundis ta, et on kogemuste pagasiga küps alustamaks ettevõtlusega. Viimasel ametikohal puutus Evi kokku rohelise mõtteviisiga inimestega, kellest nüüd on saanud perefirma koostööpartnerid.
Evelin tegi teise kursuse töö kohviku rajamisest ja kavandas selle esmalt Tallinna. Tal olid ruumidki välja vaadatud, ent puudus usaldusväärne äripartner. Vestluses kodustega võttis vormi perefirma idee. Naised on mõlemad tublid kokkajad ja see on neil lausa geenides: Evi vanaisa pidas Pärnus 1930ndatel kohvikute ketti ning vanaema oli pagari tütar. Mahediku menüüski on vanaema retsepte.
Koostöös tervisepoega renditi südalinnas vast remonditud maja, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus eraldas agaratele naistele ettevõtlustoetuse ja aasta eest jaanipäeval avas söögikoht uksed. Kaasa löövad ka Evi abikaasa ja tulevane minia ning iga päevaga saab selgemaks, mis valdkonnas iga pereliige end kõige tugevamalt tunneb.
Aasta pole veel möödas, aga juba tunnistati Mahedik Eesti 50 parima restorani hulka kuuluvaks. Nimelt avalikustab ekspertidest koosnev seltskond kodulehel Eesti Maitsed igal aastal salatestimise abil poolsada paremat söögikohta.
Mis on Kuusikute edu võti? “Leidke üles, mis on teie südame asi, ja tehke seda kogu hingega,” soovitas Evelin. “Meie püüdlus on pakkuda kodust, kodumaist, hooajalist ja võimalikult mahedat toitu,” lisas Evi.
.