Vaevalt, et jänkid oskasid Eesti firmaga Cybernetica, kus Bogdanov teadurina töötab, kokkulepet sõlmides aimata, et väikeriigilt tellitud süsteemi tehniline alge peitub Bogdanovi lapsepõlves, kui mees usinasti arvutiga mängis. Nimelt andis arvutimängude loomine ja mängiminegi tulevasele teadurile tehnilised oskused, mis Sharemindi loomisel abiks olid.

Niisiis, ärgem kiirustagem kuvarisse kiindunud jõmpsikaid kohe arvutisõltlaseks tembeldama, sest kui lapsel tekib sügav huvi uurida, kuidas virtuaalne ajaviide on üles ehitatud, võib uudishimulikkus kunagi väga kasulikuks osutuda.

Miks te Sütevaka humanitaargümnaasiumi lõpetades valisite edasiõppimiseks informaatika, selmet omandada mõni humanitaareriala?

Otsuse informaatikat edasi õppida tegin üsna varakult, sest see valdkond huvitas mind. Tegelesin arvutitega juba kaheksa-üheksa-aastaselt. Esimest arvutit nägin veel varem, isikliku sain hiljem.

Kuid Sütevaka antud humanitaarharidusest on mul palju kasu olnud. Funktsionaalne kirja-, keelte- ja dokumenteerimisoskus on mulle niisama oluline kui inseneriharidus. Et olla mingil alal väga edukas, peab suutma end kõnes ja kirjas teistele arusaadavaks teha. Seda eriti teaduses, kus on palju nišše ja tehakse spetsiifilisi asju.

Samal ajal tuleb nentida, et ma läbisin juba gümnaasiumi ajal viis aastat matemaatika ja programmeerimise kaugõpet Tartu ülikooli juures. Siis kutsuti seda täppisteaduste, nüüd teaduskooliks. Postiga saadeti koju ülesanded, pusisin nende kallal, saatsin vihikuvastused ära ja sain hinde. Kaugõpe aitas matemaatika- ja programmeerimisteadmiste omandamisel kõvasti kaasa.

Töötate teadurina Eesti tehnoloogiafirmas Cybernetica. Tegemist on erafirmaga, mille üle 100 töötaja hulgas on 11 doktorit ja kümme doktoranti. Ettevõte on osalenud e-valimiste, ID-kaardi tarkvara, X-tee, ePolitsei, eTolli ja mitme muu avaliku sektori süsteemide loomisel.

Teie uurimis- ja tegevusvaldkond on privaatsuse säilitamine andmetöötluses. Mida peate oma senises teadustegevuses kõige olulisemaks saavutuseks?

Vahest seda, kui ma oma magistriõpingute ajal sain juhendajalt ilusa tüki matemaatikat ning rakendades oma programmeerimis- ja insenerioskusi, sündis sellest süsteem nimega Sharemind. Tagantjärele võin öelda, et nii mõndagi tabasin ma alguses poolkogemata ja õnnega pooleks õigesti.

Cyberneticas täiendasime minu loodud privaatsust säilitavat andmebaasisüsteemi ja nüüd kirjutame sellest teaduslikke artikleid. Oleme süsteemiga teinud Eestis esimesed reaalse elu rakendused ja proovime seda välismaalgi.

Et teha sellist sorti süsteemi, on vaja hästi suurt ressurssi. Praeguses teadusarenduses on nii, et saamaks midagi akadeemilisest tulemusest tegeliku insenerilahenduseni, läheb vaja metsikult pingutusi ja raha.

Mul on Cyberneticas oma meeskond, kellega koos ma tööd teen. Magistrikraad tiimis on minimaalne haridustase. Tõsi, meil on ka bakalaureusetudengeid, aga nemad on pigem juhendatava rollis. Valmis tegijad on ikka alates magistrikraadiga inimestest. Paremal juhul muidugi doktorandid.

Teaduses on oht laiali valguda, aga tuleb hoida fookust. Seega, suund ja juhtimine peab olema tugev. Lõpptulemi seisukohalt on ettevõttes hea see, et ettevõte paneb eesmärgi paika ning üritab seda saavutada.

Ülikoolis on ühe sihi hoidmine keeruline, sest tudengid tulevad ja lähevad ja kõigile on vaja uut nišši akadeemilise uurimistöö tegemiseks.

Jõudsite hiljaaegu meediapilti uudisega, et Cybernetica lõi käed USA kaitseministeeriumi alluvuses agentuuriga DARPA (Defence Advanced Research Projects Agency), mis aastakümneid on juhtinud keerukaid teadusarendusprojekte.

Diili raames ostab agentuur Eesti inseneridelt nelja aasta jooksul arendustöid, et Eesti päritolu konfidentsiaalset andmetöötlustehnoloogiat saaksid kasutada USA valitsusasutused.

Cybernetica on esimene Eesti ettevõte niivõrd kõrgetasemelises militaaräris. Arendate ja kohandate USA valitsuse tarvis enda väljatöötatud andmebaasisüsteemi Sharemind.

DARPA on agentuur, mis aeg-ajalt esitab uurimisülesandeid. Viskab teadlastele kinda, öeldes, et näidaku nood, mida suudavad. Ettevõtted, ülikoolid ja kõik, kel vähegi on mingid arendusosakonnad, esitavad agentuurile oma visiooni, kuidas tellitud asja teha.

Eelmisel aastal tuli agentuurilt taas kutse: kuidas teha arvutusi turvaliselt ehk mismoodi salajaste andmete põhjal andmetöötlust ja aruandlust teha. Ja see üleskutse ühtis täpselt minu magistri- ja praeguse doktorantuuritöö teemaga.

Seega on Cybernetical pakkuda sel alal maailmatasemel väga kõva kompetentsi.

USA kaitseministeeriumi agentuur otsustaski, et peale kõigi suurte Ameerika ülikoolide ja kaitsetööstusettevõtete võiks Cyberneticaga teha selle arenduse suhtes lepingu. Uudne on kõnealuse projekti puhul see, et militaarvaldkonnas pole Eesti teadus- ja arendustöös varem võrreldavat koostööd tehtud.

Kas lihtne ameeriklane hakkab loodud süsteemi kasutama või saab sellest kuidagi osa?

Ta saab võib-olla kunagi kasu, aga praegu on tegemist asjaga, mis on võrdlemisi toores laiemalt kasutamiseks.

Ma võin üsna julgelt öelda, et Sharemind on maailmatasemel kõige keerulisem ja kõige parem turvalisi ühisarvutusi tegev süsteem. Turvalisi selles mõttes, et arvutaja ei näe neid andmeid, mille pealt ta arvutab.

Kujutlege, et sisestate arvutisse andmeid, aga arvuti ei suuda andmeid ise lugeda, vaid ainult nendega tehteid teha. Ta arvutab midagi välja, aga ei saa ühestki väärtusest aru.

Sharemind on täissüsteem, kuhu saab panna andmed, neid töödelda ja anda välja tulemusi, statistikat, andmekaevandustulemusi.

Mul on mitu näidet, millega olen Sharemindi süsteemi illustreerinud. Üks neist: kaks miljonäri tahaksid mõlemad teada, kumb neist on rikkam. Üks ütleb teisele, kui palju tal vara on, ent kui selgub, et tegelikkuses on ütlejal vara vähem, on tal väga piinlik.

Meie tehnoloogiaga saab teha niimoodi, et saame teada, kellel kahest on miljoneid rohkem, aga mitte seda, kui palju kummalgi raha on. Ehk: saame teada lõpptulemuse, aga mitte seda, millised olid kellegi lähteandmed.

Millega Cybernetica peale Sharemindi arendustöö tegeleb?

Oleme kolme osakonnaga teadus- ja arendusettevõte ning toodame ka seadmeid. Üks osakondadest tegeleb navigatsioonisüsteemidega. Ehitame näiteks majakaid, teeme teatud sorti valgustussüsteeme, nagu lennujaamade tulesid ja sadamate fooritulesid, madala voolutarbega LED-lampe. Müüme neid enamasti tsiviilsektorile, ehkki neil on riigikaitseline funktsioongi.

Cybernetica loodu on rännanud kogu maailma, meie toodangut ostnud riikide nimekirjas on mitukümmend maad. Suurem osa lähebki ekspordiks, midagi jääb Eestisse.

Teine osa Cyberneticast on kõikvõimalike sidesüsteemide loomine ja valmistamine. Näiteks oleme tarninud Eesti ePolitsei seadmekomplekte.

Ühistranspordis kasutatakse siin-seal GPS-süsteeme, kus bussid ise teavad oma asupaika. Eestis neid veel ei kasutada, aga nende kasutuselevõtt on vaid aja küsimus. Näiteks saab panna peatusesse sildi, et “buss peatub siin kahe minuti pärast”.

Seadmed, mis peavad töötama kusagil kauges looduses, nagu majakad ja poid, saavad külge Cybernetica loodud karbid, mis annavad teavet, kas seade töötab. Kui seade läheb katki, teame täpselt, mis rikki läks.

Kolmas osa Cybernetica tegevusest puudutab infoturbesüsteemide loomist. See osakond arendab tarkvara riigile ja erasektorile. Rõhk on küll infoturbel, ent mitte alati. Oleme teinud näiteks palju asju Eesti maksu- ja tolliametile. Ehitame süsteeme, mida kodanik tihti ei näe ega kasuta otseselt. Erand on e-valimiste süsteem.

Kas Eestil on jätkuvalt põhjust end e-riigiks pidada?

Ma tegelen peale Sharemindi mitme projektiga, millest mitu on koostööprojektid Euroopas. Samuti kuulun rahvusvahelise standardiseerimise organisatsiooni (ISO) alamkomiteesse, kus olen Eesti ekspert andmeturbe alal ja ühe privaatsusalase standardi toimetaja ning osaliselt ka autor.

Koostöö käigus suhtlen väga paljudst riikidest pärit inimestega. Meie e-lahendused avaldavad välisilmale jätkuvalt muljet.

Niisiis, Eesti edulugu välismaalt vaadates jätkub, oleme tänu oma väiksusele saavutanud tohutult palju, mistõttu meil saavutatu pole välisriikides alati teostatav. Näiteks jagada Eestis laiali ID-kaardid oli suur logistiline projekt ja see tehti ära. Me saame ID-kaardist palju kasu, sest selle peale ehitati digitaalallkiri, internetipangandus, e-valimised.

Mujal on ID-kaardi jagamisega raskusi. Ameerikas 300 miljonile inimesele ühtses süsteemis töötavad digitaalsed isikutunnistused anda on lootusetu.

E-valimissüsteemi kohta on näiteks öeldud, et mõnes riigis see ei töötaks, sest seal ei usaldata nii palju valitsust.

Mida aga mujal rakendada ei anna, saab kasutada enesemüügiks: rääkida, kuivõrd edukad me oleme olnud. Inimesed kuulavad ja ütlevad, et see on võimas.

Kas ühel hetkel ei pärsi Eesti edulugu tõsiasi, et meil on puudu tuhandeid IT-spetsialiste?

Jah, koolitatud inimesi on raske leida. Õpetan ise Tartu ülikoolis kuuendat aastat üht programmeerimisainet ning juhendan magistri- ja bakalaureusetöid. Teatud mõttes kasvatan endale meeskonda.

Praegu on sisseastumiste aeg ja on näha, et arvutiteaduse aladel on konkurents tihe, nii et loodetavasti tuleb kandidaate. Arvutiteaduse valinuile võin öelda, et eriala valik on turvaline, aga ülikoolis tuleb teha palju tööd.

Puhtalt diplomi kättesaamine võib küll tasuva töö tuua, aga kui keegi tunneb, et tahab midagi enamat, tasub selle nimel lisavaeva näha, sest huvitavaid ettevõtteid on Eestis palju. Ma ei ütle, et keegi neist on kindlasti uus Skype, aga neid, kes selleks pürivad, piisab.

Kui palju te oma tööst avalikult rääkida tohite? Näiteks sellest, mis käsil või tulekul.

Eks see sõltu sellest, millega ma parajasti tegelen. Teadusuuringutest räägitakse üldjuhul üsna avalikult, aga pärast seda, kui tulemused on publitseeritud.

Meie oleme kõnelnud oma tegemistest protsessi ajalgi. Näiteks oleme teinud hästi palju programmeerimistööd ja tutvustanud tarkvara enne tulemuste lõplikku publitseerimist. Seda selleks, et tuntust ja turgu saada.

Mõni projekt võib olla piirangutega. Näiteks Sharemindi puhul on teatavad piirangud, mida ja kuidas me räägime. Ja mõni töö, mida me Eesti riigile teeme, on piirangutega turvapõhjustel.

Üldiselt me ei pea end salajaseks organisatsiooniks. Teadlaste lõppeesmärk on ikkagi näidata maailmale, et nii saab teha asju paremini, ja selleks tuleb tulemusi avalikult selgitada.

Teie hobi on arvutimängude loomine.

Ma mängisin noorena päris palju, teen seda praegugi. Ja mängude juurest jõudsin omal ajal küsimuseni: kuidas mäng töötab? Mõni mäng on nagu raamat, sest temasse on nii palju materjali sisse kirjutatud. Tekst on keeruline, keeleoskus areneb kõvasti.

Üritasin keskkooliajal arvutimänge luua, sellega korjasin kokku palju tehnilisi oskusi, tänu millele ma hiljem oskasin näiteks Sharemindi luua. Ma ehitasin mitme mängijaga mängu, mis kasutas koosmängimiseks arvutivõrku, ja nendesamade oskustega lõin keerulise teadusmahuka süsteemi, tänu millele Cybernetica USAga lepingu sai.

2000. aastal kirjutas Pärnu Postimees, et Pärnu linnavalitsus andis kahele alaealisele koolipoisile loa asutada infotehnoloogiaga tegelev äriühing. Üks neist poistest olite teie. Kas see firma on veel elus?

See firma, osaühing Maripuu Meedia, on täiesti elus, aga mina pole sellega enam seotud. Tartusse õppima minnes jäin firma tegevusest kõrvale.

Aga firma ise andis mulle väga olulise kogemuse, sest sain teada, et infotehnoloogias loeb see, mida kasutaja rakendusega teha tahab, mitte programmeerija enda soovid. Koolipõlves loodud firma tõi mind lähemale inimestele, kellele ma praegu tööd teen.

Nüüdki, Sharemindi ehitades püüan teha seda nii, et süsteemist oleks kellelegi kasu, selle asemel et luua ainult ilusat tulemust. Näiteks mõni akadeemilise uurimistööna tekkiv süsteem võib olla akadeemiliselt huvitav, aga ei mõtle selle peale, kuidas inimene seda reaalselt kasutada saab. Millegi väikese abstraktselt huvitava töölesaamine on lihtne, aga selleks, et ehitada see inimese käe järgi, on vaja hästi palju tööd.

CV

* Sündinud 1983 Pärnus.
* Haridus: 1989–1993 Pärnu 1. keskkool, 1993–2001 Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium (kuldmedal), 2001–2005 informaatika bakalaureusekraad Tartu ülikoolis, 2005–2007 informaatika magistrikraad Tartu ülikoolis, 2007– Tartu ülikooli informaatika doktorant, 2010 Ustus Aguri doktoristipendiumi laureaat.
* Töö: 2000–2001 OÜ Maripuu Meedia, tarkvaraarendaja, 2005–2006 AS EGeen, süsteemianalüütik, 2006–2007 OÜ Quretec, süsteemianalüütik, 2007– AS Cybernetica, teadur.
* Hobid: arvuti-, kaardi- ja pallimängud.