Valda Aaviksoo: Kas Pärnule oma pronkssõdur?

, põlispärnakas ja kunstiajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jakobsoni park.
Jakobsoni park. Foto: Henn Soodla

Ettepanek kujundada Jakobsoni pargist Buskerudi sõpruspark tekitas vastakaid mõtteid. Sõprus on ju ilus asi, sellele mõne väikse pargi või parginurga pühendamine oleks tõesti kena. Kuid asi pole ainult selles. Ettepanekust kumab läbi ilmne soov saada Pärnule oma pronkssõdur.

August Jakobsoni teened

Praeguses poliitilises pildis on August Jakobson ebasoovitav nähtus. Kollaborant ja kvisling, nagu öeldakse toimetuse artiklis. Märgitakse tema väidetavat tegevusetust omaaegse ülemnõukogu presiidiumi esimehena.

Kuid kui suured üldse olid sel ametikohal võimalused meile midagi olulist otsustada? Pealegi ajal, mil tema oli esimees, 1950-1958? Need olid peaaegu olematud. Võimalused avardusid palju hiljem, kui tegijad olid teised mehed ja aegki teine.

Jakobson oli eelkõige kirjanik ja sellena tuleks teda hinnatagi. Lõpetanud 1926. aastal Pärnu ühisgümnaasiumi, debüteeris ta juba järgmisel aastal oma esikromaaniga “Vaeste-patuste alev”, mis äratas üldist tähelepanu ja pälvis romaanivõistluse peaauhinna. Ainestik oli võetud lähimast ümbrusest – Rääma agulist. Sealne elu ja inimesed pakkusid rikkalikult ainet, mida noor kirjanik oskuslikult kasutas.

Suurel osal tegelastest olid Räämal prototüübid, keda kohalik rahvas raamatus ära tundis. Sündmusedki olid kohati päris elust võetud. Tean seda paari kooliõe kaudu, kes olid Räämalt pärit.

Täielikult Pärnu ainestikuga oli ka Jakobsoni romaanitsükkel “Igavesed eestlased” (“Vaikne õhtu” 1937, “Oktoobrituul I-II” 1938, “Lumi sulab” 1940). Tegevus toimub seekord kesklinnas ja ranna rajoonis, kus tegutsevad jõukad linnakodanikud, kes on edukalt uute oludega kohanenud.

Pärnu ei ole Eestile andnud just palju silmapaistvaid kirjamehi ja kirjanikke. Ärkamisajal olid meie linnaga mõnda aega seotud Jannsen ja Koidula. Iseseisvusajast ongi kõige tuntum August Jakobson. Ta oli väga produktiivne autor. Teda loeti ja tõlgiti omal ajal palju.

Nii et Eesti tutvustamisel laiemale üldsusele, ka rahvusvahelises kirjanduselus, on tal kahtlemata teeneid.

Jakobsoni looming on teravalt ühiskonnakriitiline. Tema päritolu ja elukogemused tingisid selle. Eks ta kirjutas sellest, mida enda ümber nägi ja kuulis. Pole tema süü, et pilt just kõige kenam ei saanud.

Ühiskonnakriitiline hoiak oli meie loovintelligentsile üldse omane. Meenutagem kas või meie kirjanduse suurkuju Tammsaaret.

Jakobson kirjanikuna on monumenti väärt

Arvan, et August Jakobson kirjanikuna on monumenti väärt. Ja seda just Pärnus. Selle on loonud kujur J. Soans ja arhitekt U. Ivask 1973. aastal. Monument on kunstiliselt kahtlemata õnnestunud. Selles on loomingulist jõudu ja omapära. Asukoht pargis ja linnasüdames on kuju vääriline.

Monumendi ümber peab olema ruumi, siis pääseb ta mõjule, selle surumine kitsale alale või kuhugi aeda-tagahoovi oleks kindlasti vale ja näitaks otsustajate kultuuritust.

Probleem Jakobsoni pargist ja tema monumendist on püstitatud. Mida siis ikkagi teha?

Nõustun väitega, et Jakobsoni park pole õnnestunud lahendusega. Kõik märgitud puudused on seal olemas ja rahvas pole parki puhkealana omaks võtnud.

Kõigepealt tuleks otsustada, kas seda ala pargina säilitada või katsuda see taashoonestada. Tegemist on ju vana linnamüüri sisse jääva alaga, mis ajalooliselt on olnud tiheda asustusega. Müüride vahel oli ruumi vähe, see ehitati tihedalt täis, jäeti vaid väheldane väljak turule (Lastepark).

Hoonestusse ilmunud “augud” on tekkinud õnnetuste tagajärjel (tulekahjud) ja pole vanadele linnadele loomulikud.

Kui otsustatakse ala uuesti hoonestada, tuleks seda teha asjatundjate nõudliku pilgu all muinsuskaitsjate ja kunstiajaloolastega konsulteerides.

Uued ehitused peavad olemasolevate vanade hoonete ja linna ajaloolise üldpildiga sobima. See kõik on keeruline ja kallis ettevõtmine, kuid sellele tasuks mõelda.

Kuni mõeldakse ja kavandatakse, jätaksin olukorra endiseks, piirdudes kosmeetilise remondiga. Sel juhul jääks aega Jakobsonile uue ja väärika asukoha leidmiseks.

Sõprusväljaku norralastele võiks aga leida kusagil mujal. Pärnus on arvukalt parke ja haljasalasid, ka kesklinna lähedal. Miks peaksime ühte kultuuriobjekti rajades hävitama teise? Küllap mahuvad ühte linna mõlemad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles