/nginx/o/2016/08/15/5723713t1h5f07.jpg)
Aasta oli 1967. Mikk Mikiver lavastas siis Tallinna Linnateatris Jean Anouilh’ (1910–1987) näidendi “Antigone”, peaosas Iivi Lepik. Teater ise asus nagu nüüdki Laial tänaval, kuid majana pole ta valmis praegugi. Teatri pedagoog Heljo Strikholm korraldas ühes remondiaegses ruumis näidendi mõistmiseks vajaliku loengu. Meie, õpilaste ette istus vanem prillide ja suurte silmadega mees, laotas lauakesele mõne leksikoni ja alustas.
See ei olnud tõlgendus, ka mitte põlvkonnakaaslase kommentaar samast kogemusest. Ta rääkis asjadest, mida peab teatrikülastaja lavastuse taga olevatest sündmustest teadma. Võis märgata, et ta parem käsi oli vigane: peale pöidla olid kõik teised sõrmed ära, ent oli tunda, et ta oli loenguks korralikult valmistunud. See oli Oskar Kuningas.
Otsekohene ajalugu
Akadeemik Paul Ariste, ise paljukirjutaja, nimetas Oskar Kuningat pisut üleolevalt skribendiks, literaadilisandikuks, kes kirjutab rohkesti ja igal teemal. Võimalik, et Paul Ariste selle märkuse peidus oli veidi kadedust, sest ta ise kirjutas oma väikesedki artiklid enne käsikirja loovutamist sageli mitu korda ümber ja oli häiritud, kui kalendriaasta lõpul tundus, nagu ei tuleks pensum (100 trükilehekülge kalendriaasta kohta) kokku.
Tallinnas elades Oskar Kuningas nn vabakutselisena uudistereporteriks ei sobinud, sest see oleks eeldanud koosseisulist kohta. Vaevalt seda talle pakutigi, sest ta oli mitmekordselt represseeritud. Arvustaja ja tõlkijana oleks ta nälga surnud. Nõnda valis ta oma vormiks kultuuriloolised sõnumikud, millest oli kindel vähemasti see, et seotuna mingi tähtpäevaga ei jäeta neid toimetaja sahtlisse kõige alla ega toimetuse portfelli põhja. Nende avaldamisse võis uskuda ja honorari laekumises ei pruukinud kahelda.
Tekib küsimus, mida oleks inetu ignoreerida. Kui palju oli nondes artiklites, mida Oskar Kuningas kirjutas, uurimuslikku, st sellist, mida varem pole keegi teadnud? See on raske küsimus isegi koduloo tasemel, kultuuriloost juba kõnelemata, sest suur osa asjaomastest seikadest nõuab verifitseerimist ehk nende tõepärasuse kontrollimist.
Oskar Kuninga peamisteks allikateks olid vanad ajalehed ja leksikonid. Kontrollida nende tõelevastavust kas või sündmuse toimumisaasta täpsuseni tõstab leheartikli omahinna väga kõrgele. Nagu oleks öelnud Kreutzwald – leivanuga nii kõrget omahinda ei lubanud. Ometi kuulub Oskar Kuningale avastus, mida varem tõesti ei teatud ja mis omakorda viis uute avastusteni.
Kreutzwaldi ja “Kalevala” kokkupanija dr Elias Lönnroti kokkupuuted polnud sugugi samavõrd romantilised kui Goethel ja Schilleril. Liiati polnud Võru Lauluisa 1844, kui Lönnrot tema juures viibis, veel “Kalevipoja” koostaja.
Rõuge kirikukroonikat uurides on Oskar Kuningas leidnud tollase (1828–1844) pastori Carl Gottlieb Reinthali (1797–1872) pikema märkuse sellest, kuidas Lönnrot peatus tema juures kümmekond päeva septembri keskel 1844. Võib-olla pahandas Kreutzwaldi see, et Lönnrot peatus Reinthali juures pikalt, ent tema enda pool ainult põgusalt.
Miks uuris Oskar Kuningas 1970. aastate algul just Rõuge kirikukroonikat, seda võib vaid oletada. On mõeldav, et teda huvitas Reinthali eelkäija George Gottfried Marpurg (1755–1835), on ka võimalik, et ta tahtis teada lähemalt Kreutzwaldi ja Reinthali vastasseisu põhjusi. Nii ehk naa on Oskar Kuninga artikli “E. Lönnroti viibimisest Rõuges” kogupikkuseks üks lehekülg ja kolmveerand (Keel ja Kirjandus 1977, nr 4, lk 239–240). Iga aasta kohta üht säärast ei kirjuta.
Mis veel?
Oskar Kuningas kirjutas oma artikleid kahel põhimõttel. Üheks oli arusaam, et seda ja toda peab teadma igatahes. Eluaastad, tähtsamad teosed jne. Teiseks oli ergutus uudishimule lugeda mõndagi veel juurde, lisaks ja jätkuks uutesse teemadesse. Eriti see “teiseks” tundub alati tüütuna, sest tekib oht uppuda ära algallikatesse. Imelisel kombel on Oskar Kuningas osanud seda ohtu vältida ja nii võib tema artikleid lugeda nagu ekstrakte.
Ühtlasi on tema elutööks peatükk vaimset vastupanu.