Kümne aastaga on Jaan Tätte näidend „Palju õnne argipäevaks!” olnud paljudel lavadel nii kodumaal kui kaugemal, raadioteatergi on selle lavastada võtnud.
Minu naisel on uus mees – naljakas?
19. juuli 2011, 09:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd on komöödia suvelavastusena Pärnu Endlas – värske lugu, mis on kohati naljast kaugel.
Ajad muutuvad, ent õnne soovitakse alati ja igal juhul. Eelkõige lähisuhetes. Näidendi tegelane Anett (Carmen Mikiver) arvab, et tema õnnelikkus on nende pere peamine ühine ülesanne: ta armub, ja mehest, kellega on 17 aastat abielus oldud, saab lastele vana isa, ärireisilt leitud vaimse klapiga mehest aga uus isa. Ta kujutab ette, et nad kõik koos saavad olla suur õnnelik perekond. Et need asjad nii lihtsad pole, selgub muidugi kohe – loos on rikkalikult jabura situatsioonikomöödia võimalusi.
Kannatab, aga lepib
Mänguhoogu lavastuses alguses ei ole, kuid lõpuks saavad naerulihased sooja. Ago Andersoni mängitud abielumees Fred on hea ja muhe mees – rahulik, hoolitsev, tasakaalukas ja oma naise õnn on talle tõepoolest väga tähtis: leppimine sissekolinud uue mehega ei saa olla mõistlikemalegi meeste seast liiga lihtne. Aga tema lepib. Kannatab, aga lepib. Anderson mängib ses loos oma valulikkuse kohati nii suureks, et on siiralt kahju, et ta naine nii ogaraks pööras ja tema tunnetele kohe üldse ei mõtle.
Carmen Mikiveri Anett, Fredi abikaasa, on esitatud seevastu närvilisel ja meeleheitlikulgi moel: armunud keskealine naine (väärikas prantsuse filoloog) on kõike muud kui mõistlik, loogiline, usutav ja … naljakas.
Koomika kriis ei tule mitte situatsioonist ega tekstist, vaid valitud mängulaadist: pingutatus paistab silma ega vabasta naeru seal, kus peaks ja väga tahetaks. Võimalus tõlgendada mängu mängus seletab muidugi paljutki – kui ligi 11 aastat on talutud pereisa ihalevat lihtsameelset naabrinaist Annat (Ireen Kennik), siis n-ö naiselik tagasitegemine on vägagi inimlik.
Võlusid ja väliseid tugevusi on Annal naerutamiseks piisavalt, et lavalugu värvikamaks muutuks. Tipphetk on kindlasti see, kui napis pesus ja köögipõllega Anna söögipalvet „Mis on linnukesel muret” laulab.
Manfred (Indrek Taalmaa) laseb lavastuses oma koomikuandel särada. Ta on igas mõttes vaimse klapiga mees, kelle kiiksude järkjärguline avanemine päästab vabastava naeru valla: lugu saab hoo sisse ja lõpus pole publik aplausiga kitsi. Taalmaa doseerib oma jõulisust siiski tundlikult ja maitsekalt, lavapartnereid ta varjutada ei püüa ning kokkuvõttes jätab tegelasansambel ühtlase mulje. Tõenäoliselt saab „Palju õnne argipäevaks!” iga etendusega hoogu juurde.
Uskumatu, aga tõenäoline
Tätte kirjutatud näidendi süžee on piisavalt leidlik, uskumatu ja jabur, et lavalaudadel oma elu veel pikalt jätkata. Lavastaja Enn Keerdi valik see omal ajal Linnateatris Tätte-Matvere endi suureks mängitud näidendi uuslavastus suveetenduseks võtta on värskendav: just rõhuasetuste ja tänases päevas kõlamise mõttes.
Arutlused identiteetiloova klassikalise peremudeli kadumisest ja tolerantsuse laienemisest rikastavate erinevusteni suhetes kuni noorema põlvkonna tõdemuseni, et „progressi-ingli rekka’t pole mõtet küljepeeglit pidi pidurdada isegi siis, kui see tormab tundmatusse, kus aimub (alati) kuristik“ (Mihkel Kunnus, Eesti Ekspress nr 28 14.07.11), asetavad komöödia süžee paraku juba üsna tõenäoliste sekka.
Sellest ehk ka kohatine tõsidus ja draamanoot näitlejate mängus – mine tea, asi võibki ühel hetkel naljast kaugel olla.
“Palju õnne argipäevaks!”
Komöödia
Autor Jaan Tätte
Lavastaja Enn Keerd
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskujundaja Karmen Tellisaar
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt
Osades Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Ago Anderson ja Indrek Taalmaa.