Tiina Kütt veedab osa puhkusest lapsepõlvelinnas Pärnus

“Oli sügav talv, kohutavalt külm, hanged räästani, kõikidest korstnatest tõusis suitsu,” kirjeldab ta päeva, mil ta esimest korda 26 aastat tagasi siia saabus. Et jääda, sest äsja Tartu ülikooli lõpetanule pakkus just Haapsalu töökohaga koos korterit, Pärnu pakkumine oli vaid töö või eeldati, et neiu elab vanematekodus.

“See oli noorele inimesele kontrast Tartu ja Pärnuga: sa ei jõua veel mõeldagi mõnest asjast, kui juba linna peal räägitakse, mis kõik toimunud on, aga – see läks üle,” räägib Kütt, keda hoiavad Valge Daami linnas kutsetöö, pere ja lapsed.

Liikluse omapära

Pärnus on tal ema, muusikaõpetaja Silvi Baradinskas, vanad sõbrad ja mõni, kellega ta nagu vahetusse läinud, sest nemad on Haapsalust läinud. Neid trehvates veedabki ta osa puhkusest suvepealinnas.

Külla tulnuid veenab ta auto rahulikult seisma jätma ja minema kuhu tahes jalgsi. Mere äärde on siin “igalt poolt kaks sammu”. Veenmisel on teinegi põhjus, sest kuurortlinna liikluse omapära ei ole parkimisrahata majandamine, vaid see, et siin on väga palju kitsaid ja ühesuunalisi tänavaid, mida mööda võõral on keeruline sõita. Näed, et sulle vajalik koht asub käeulatuses, aga selleni jõudmiseks tuleb neljarattalise sõbra seljas taas ringlema hakata, kuigi tänavad on auguvabad.

Kübarate kandmise kultuurist silmanähtavalt jõudsamalt on 1279. aastal linnaõigused saanud Haapsalus juuri ajamas kohvikukultuur. Neid on vanalinnas piisavalt palju, nii et kusagil ei lookle istekoha hõivamiseni suud vesistajate saba.

Kõlavamalt on räägitud Kokamägide kunsti täis söögikohast, mida peab osaühing Kunstigalerii. Selle menüü ja teenindus toimib plekitult ning pärastlõunal leiab tänavalt siseneja vaba laua. Kuid peaaegu põlishaapsallane, nagu Kütt seda 1986. aastast on, mainib, et vaieldamatu menu kohalike ja suvekülaliste silmis on saavutanud Müüriääre kohvikki.

Rongivile jaamas

Ajaloohõngulise linna võõramad külastajad on kuulunud muude vaatamisväärsuste kõrval Tšaikovski pingist, kuid selle asemel soovitab Kütt minna hoopis raudteejaama, millel on Vene kuulsa heliloojaga vähemalt seos.

“Sellele perroonile on rongist astunud nii tema kui Vene tsaarid, kes Peterburist siia suvitama saabusid,” jätkab Kütt harivat juttu.

Ainulaadse kavandi järgi ja 216 meetri pikkuse perrooniga, 1905. aastal valminud hoone avaldab esinduslikku muljet ja raudteemuuseumi väljapanek meenutab huvilisele rongiühenduse kuulsusrikast ajalugu.

Viimane pärisrong läks siit teele 1995 ja 50kilomeetrine rööbasteta raudteetamm on ümber ehitatud Läänemaa terviseteeks.

Vaikuse poolitavad kõlav vedurivile ja esialgu hoogu võtvalt valjenev, siis kaugusesse kaduv rongimürin. Vagunite-vedurite ning hoone uudistamise ajal on teejuht vajutanud seinal märkamatult nuppu, mille järel kostabki säravate aegade järelkajana see heli.