Linnalehmade pooldajate ja vastaste vahelises arusaamade sõjas on jäänud kõlama arvamus, et need paarsada looma reostavad oma sõnnikuga merevett ega passi kuurortlinna. Mida teie kui ala asjatundja selle kohta kostate?
Ei usu, et meil just sõda päris lahti oleks, pigem on näha, et meie projekt, mille üks eesmärk on inimeste teavitamine, on Pärnus väga vajalik.
Projekti “Pärnu rannaniitude loodusväärtuste taastamine ja hooldamine” ehk lühidalt “Linnalehmad” eesmärk on taastada ligi 250 hektarit kaitsealust roostunud Pärnu rannaniitu, puhastada rannikulõukad, piirata loomade karjatusala aiaga ja ehitada sinna neile varjualused, rajada loodusrada ja vaateplatvormid, paigutada külastajatele ala tutvustavad teabetahvlid.
Mis aga puutub juba ette hirmu, et merevesi saab reostatud, siis karjatusala on suur ja suve jooksul kaob loomade sõnnik läbi pinnase nii, et sealt ei jõua vette midagi. Seda kinnitavad uuringud, mis on tehtud rannakarjamaade ja suplusrandade kõrvuti olemise kohta.
Näiteks meie mahehoolduse peaspetsialist Annely Reinloo kaitses just sel teemal magistriöö Suurbritannias Londoni ülikooli merebioloogia instituudis ja leiab, et mädanev taimestik – see tähendab roog ja lõugaste setted – soodustab bakterite paljunemist ja on sellele soodsaks elupaigaks, aga kui loomad söövad ala puhtaks, on bakteritel vähem kohti, kus pesitseda.
Miks on valitud välja just Šoti mägiveised?
Kõigepealt oli vaja, et need oleksid lihaveised, kergemat tõugu. Piimakari valib väga, mida sööb, ja nõuab lisahooldust. Šoti mägiveised näevad hirmsad välja oma sarvede poolest, aga on inimsõbralikud ja töökad, sest söövad rannakarjamaadel neidki taimi, mida teised põlgaksid.
Pärnu rannaniitude taastamisse on kaasatud peale keskkonnaameti kui kaitseala valitseja Tartu ülikooli Pärnu kolledþ kui teaduse pool ja linnavalitsus kui ala haldaja. Mida jõudsite teha mullu, mida tänavu?
Projekt algab sisuliselt tuleval, 2012. aastal. Senised tegevused on tehtud keskkonnaameti vahenditest, et vaadata, kuidas lehm mahub linnaruumi ja kuidas ta rannakarjamaal toimib. Enamik inimesi olid rõõmsad, kui šotlased siia jõudsid. Projektist me loomi ei osta, teeme muid töid, millest elupaikade taastamisel on töömahukam lõugaste puhastamine ja taastamine. Inimesed on toonud neisse igasugust prügi, kraavitusega on veekooslus põhjalikult rikutud, need on bakteritele mõnus kasvulava. Lõugaste tühjaksvedamine on väga kallis töö, peame sealt prügi ja setted välja saama. Ekspertide hinnangul on kuni kolmandik rannaniidu alast lõukad, kuid nende pindala oleneb veeseisust. Kui on kõrge vesi, tekib lõukaidki juurde.
Projektiga niidetakse küll roogu, kuid selleks, et rooväljadest lahti saada, on peale niitmise vaja kariloomi. Loomad on üks viis ala taastamisel, söövad pilliroogu ja on tunduvalt parem tööriist mis tahes niidukist. Niitmisegagi on võimalik saavutada madalmurusus, kuid suve jooksul tuleks teha vähemalt neli niitmist ja niidetud hein koristada.
Pärnu rannaniitude kaitseväärtuste kohta koostame avalikkust teavitavad materjalid, infotahvlid, et nad saaksid aru: see ei ole tühermaa, vaid siin kohtab veel Euroopas üliharuldaseks muutunud liike, nagu rannakurvitsalised punajalg-tilder, kiivitaja, mustsaba-vigle.
Haruldasi ja ohustatud Eesti orhideesid, balti sõrmkäppa sealhulgas, kaitseme kariloomade eest spetsiaalsete aedadega, kuni nad on seemned valmis kasvatanud.
Projekt kestab viis aastat ja selle aja peale on Euroopa Liidu toetusega esmatähtsad rannaala liigirohkuse kaitsele suunatud tegevused jagatud.
