Mõisapreili leidis kodukohta tööle tulles iseenda

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liinale meeldib elada Tõstamaal, kus on olemas kõik, mida tema vajab.
Liinale meeldib elada Tõstamaal, kus on olemas kõik, mida tema vajab. Foto: Ants Liigus

Tõstamaa mõisakooli külastajaid võtab vastu heledapäine ja rõõmsameelne Liina Käär, kes puistab nagu varrukast lugusid kolmest parunist, näitab ruume ja kustutab all keldris tule, et tõestisündinud kummituselugusid rääkida. “Mul on nii põnev töö,” ütleb ta.

Seisame poolesaja kilomeetri kaugusel Pärnust kauni mõisamaja jahedas muuseumikeldris. Meie ümber on hulk eksponaate, millest igaühe kohta on perenaisel rääkida oma lugu. Näiteks hiirte näritud saani tõi ta hoiule ühest Tõlli küla kuurist. Suti külast on aga pärit kaks paari ratsapükse, millest üks paar täitis kogu keldri nii vänge haisuga, et see tuli minema viia.

Kui Liinal mõni aasta tagasi igapäevasest Pärnusse tööle sõitmisest villand sai, tuli otsus mõisatööle kandideerida ühe päevaga. Tema põhitöö ongi muuseumi arendamine, kuid teine töötaja on praegu kodune ja tuleb teha kõike, mida mõisas vaja.

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles