Voltveti mõisa nümfimaal on restaureeritud

Annika Poldre
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
... ja pärast restaureerimist.
... ja pärast restaureerimist. Foto: Erakogu

Voltveti mõisas asunud ja pööningult leitud õlimaal suplevatest nümfidest on restaureeritud ja jõuab tagasi mõisasse ilmselt sügisel, maali ennistas Eesti kunstiakadeemia (EKA) tudeng Merlin Sooaru bakalaureusetööna.

Maalikihi suurte kadude tõttu nõudis töö ulatuslikku toneerimist ja retušeerimist. See andis Sooarule põhjust kirjutada lõputöö teoreetiline osa retušeerimismeetoditest.

Praeguseks on maal dubleeritud ehk liimistatud uuele lõuendile, tõmmatud alusraamile ning kaod on krunditud ja toneeritud. 176-114 sentimeetri suurune õlimaal vajab veel vaid väikest viimistlust.

Merlin Sooaru rääkis, et õhukesele lõuendile õlivärvidega maalitud alusraamita teos oli väga halvas seisukorras. Värvikiht oli lõuendilt irdumas ja pudenemisohtlik. Maali pinnal võis täheldada ohtralt värvikihi kadusid. Taiese servad olid rebenenud, märgata oli väiksemaid auke ja üks suurem rebend. Lõuendiks oli kasutatud puuvillast riiet, mis oli tugevalt deformeerunud.

“Maal oli nii halvas seisukorras, et teadsin: ees ootab suur ja aeganõudev konserveerimistöö,” rääkis Sooaru. Üks oluline ja keeruline samm oli lõuendi dubleerimine, s.o uue lõuendi liimimine originaallõuendi tagaküljele, kui originaal ei ole võimeline enam täitma maalikandja ülesannet.

Ehkki kõik restaureerimis- ja konserveerimisetapid olid oodatust aeganõudvamad, võtsid kõige enam aega ja vaeva toneerimine ja retušeerimine. “Retušeerida oli väga palju ja seetõttu pidi toneerimiseks valima võimalikult käepärase, esteetiliselt sobiva ning tänapäevastele konserveerimisprintsiipidele vastava vahendi,” rääkis Sooaru, kelle sõnade järgi oli retušeerimine algaja restauraatori jaoks väga aeganõudev protsess.

Sooaru valis vahendiks akvarellid ja rõhutas, et toneeringut tegi ta vaid kohtades, kus originaal puudus. “Kaod katsid tihedalt maali, aga olid oma olemuselt väikesed, seega sai n-ö täpitades ja originaali mitte puutudes luua ühtse terviku,” jutustas Sooaru, kelle ütlust mööda oli huvitavaks leiuks alusruudustik, mis oli lõuendile kantud ja heledamas õhukeselt maalitud piirkonnas läbi kumas.

“See on kindlaks tõestuseks, et tegemist on koopiaga,” sõnas Sooaru. Kahjuks ei ole praeguseks päriselt selge, kus võiks asuda originaal. Ehkki juttu on olnud, et originaal asub Ermitaaþis, pole see tõestust leidnud.

“Väga suuri üllatusi ette ei tulnud just seetõttu, et esimesest hetkest peale oli selge: töö tuleb keeruline ja mahukas,” ütles Sooaru, keda juhendasid EKA maali konserveerimise stuudio juhatajad Hilkka Hiiop ja Merike Kallas.

Maal asub EKA restaureerimisosakonnas ja toimetatakse tagasi Voltveti mõisa ilmselt sügisel, kui restauraatorid lähevad Voltveti seinamaalinguid restaureerima.

Jaanuaris kirjutas Pärnu Postimees, et Voltveti mõisa häärberist pärit suplevaid nümfe kujutavat õlimaali taastavad Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna tudengid. Õlimaalil, mis on tundmatu autori töö 19. sajandi lõpust, on kujutatud mütoloogilist stseeni, kus noored võluvad naised ehk nümfid kümblevad kuupaistel, taustaks slaavipäraste ehitistega maastik.

Parunite ajal Voltveti mõisas rippunud maal leiti peahoone juurdeehituse pööningult raamita ja rulli keeratuna 1950. aastatel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles